Peep Aaviksoo: vähem on rohkem

Foto: Markus Trienke, Flickr, Creative Commons

Kui aastaks 2050 on keskmine eluiga 100 aastat (70ne aasta asemel), siis tähendab see seda,et meil on 100 000 töötundi ehk 2 500 töönädalat ja ka nädalavahetust juures. Mida see endaga kaasa toob ja milliseid mõttespekulatsioone see tekitab?

John Maynard Keynes ennustas eelmise sajandi 30ndatel, et aastal 2030 töötame kõigest 15 tundi nädalas. Tegelikkus ütleb aga seda, et töötame oluliselt rohkem kui 100 aastat tagasi – hoolimata pidevast tehnoloogilisest revolutsioonist ja jõudmisest industriaalühiskonnast teadmiste ühiskonda. Keynes’i loogika põhines ilmselt tõdemusel, et rikkuse suurenemine tagab meile kõigile mõnusama elu väiksema pingutusega. Tegelikult töötame hoolimata jõukuse kasvust rohkem, veedame rohkem aega tööl ja saame pensionile hiljem….kas see ongi arengu tulemus ja kas see toobki õnne õuele?

Millist elu me tahame?

45 tundi tööd nädalas, 45 nädalat aastas ja nii 45 aastat – kas sellist elu me tahamegi või tahame midagi muud? Uuringud (Intuit) tõdevad, et juba aastal 2020 on 40% Ameerika töötajatest sõltumatud ettevõtjad, ehk nad müüvad oma oskusi erinevatele ettevõtetele ja ei oma püsivaid töölepinguid. Töötegemine sõltumata asukohast ja tööajast avab täiesti uued perspektiivid ja esitab tööandjatele uued väljakutse. Vabadus otsustada kuidas ja millal raha teenida ning kuidas seda kulutada, kehtestab uued suhted.

Täna räägime agiilsusest, aga tegelikult sõlmitakse endiselt ahistavaid töölepinguid, mis oma olemuselt pärinevad industriaalühiskonnast.

Kui tänased tööturult lahkuvad inimesed olid sunnitud mõtlema materjalistlikult, siis tänastel tegijatel on emotsionaal-hedonistlik pool kindlasti olulisem. Tööd ei tehta enam selleks, et kõht oleks täis ja katus peakohal, vähemalt mitte seda tööd, mis eeldab aju aktiivset kaasamist.

Organisatsioonipsühholoog ja juhtimismõtleja Charles Handy väidab oma viimases raamatus “Second Curve”: “Me peame leiutama uue viisi, kuidas me oma tööd teeme, ainult nii suudame kaasata noori ja talendikaid.”

4-päevane töönädal?

See ei olnudki nii ammu, kui 6 päevasest töönädalast sai 5-päevane, kuidas tunduks 4-päevane töönädal?

Esimene loogiline vastuargument võib olla kartus, et lühem tööaeg toob kaasa majanduse ja sissetuleku languse, mis ei ole kellelegi meelepärane. See argument tugineb eelarvamustele, et pikk töönädal tagab tööjõu produktiivsuse ja keegi ei ole nõus saama vähem palka, isegi kui sellega kaasneks 3-päevane nädalavahetus.

Samas on uuringutes (London Business School) tõsiseid argumente, mis selle poolt räägivad:

  • Vähem aega soorituseks jätab vähem aega raiskamiseks

Rohkem aega ei garanteeri paremat tulemust. Teadmis- ja loomemajanduse puhul võib liigselt kulutatud aeg olla pigem kahjulik. Rohkem aega jätab ruumi asendustegevusteks, mis viib mõtted tööülesandelt kõrvale ja vähendab tulemuslikkust. Tööhull kahjustab kogu meeskonna produktiivsust, mõõdukas laiskus tekitab leidlikust. Keskendume tulemusele, mitte töötundidele.

  • Pikem nädalavahetus värskendab ja stimuleerib loomingulisust

Loominguline lähenemine, innovatsioon ja ka kriitiline mõtlemine tugineb usaldusele ja kannatlikkusele, mitte kontrollile ja aja sunnile. Arengut ja kvaliteetsed tööd saab eeldada siis, kui on loodud selleks sobiv keskkond-eelkõige mentaalne.

  • Parema töökeskonna loomisele aitab kaasa pikem vaba aeg

2013.a. OECD raportist saame lugeda, et täiskohaga töötavatest inimestest on kõige lühem töönädal Hollandis – 29 tundi, Taanis 33, Norras 33, Sveitsis 35, Rootsis 36. Huvitava kokkusattumisena on nende maade inimesed (“World Happiness Report 2013”) ka kõige õnnelikumad. Uuringud kinnitavad, et õnnetunne on otseses korrelatsioonis produktiivsuse, tervise ja pikaealisusega.

  • Lühem töönädal tõmbab ligi ja aitab hoida talente

Suuremat lisaväärtust suudavad luua andekad inimesed – teades, milles nad andekad on – ja kui neile on loodud oma ande realiseerimiseks inspireeriv keskond. Lisa puhkepäev on andekatele ja arukatele meeltmööda, isegi kui see toob kaasa mõningase sissetuleku vähenemise.

Ma pole veel kuulnud kedagi kurtmas, et kahjuks sai liiga vähe tööd tehtud. Küll olen kuulnud, et liiga hilja sai elama hakatud ja lapsed on tööl olles suureks kasvanud. Kas tahame oma 100-aastasest elust nautida elu viimased 10 aastat või oleme muutusteks valmis juba praegu?

Peep Aaviksoo

Peep Aaviksoo

Peep Aaviksoo on Executive Coach, ACC Loe artikleid (1)