Mihkel Mutt: kuidas vältida meeleheidet

Mihkel Mutt I Foto: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=26462376

Järgnev ei käi meeleheite kohta, mille põhjuseks on sõjad, taudid, ikaldused ja muud inimese või looduse tekitatud katastroofid. Samuti ei kehti see Iiobit tabanud õnnetuste ega igavikuliste paratamatuste puhul nagu surm ja muud kaotused. Samuti mitte pettumuste korral inimsuhetes nagu reedetud sõprus või vastamata jäänud armastus.

Jutt on usust, motivatsioonist, mis aitab meil tegutseda, ilma et tekiks tahtmist käega lüüa: ah, ei ole mõtet, see kõik ei vii kuhugi, mis ma pingutan (miks mitte ka: eesti rahvas ja kultuur kaovad niikuinii!), ja nii edasi. See käib lootusetuse tunde ja rutiiniliiva varingu alla jäämise kohta, mis varitseb muidu ärksaid inimesi ja on ühel või teisel kujul tuttav enamikule loovisikutest.

Targad inimesed on suurema osa sellest ammu ära öelnud. Alustuseks tuleks ikkagi üritada vahet teha subjektiivsel ja objektiivsel, luua endale enam-vähem ülevaatlik pilt, kui lootusetu või lootusrikas olukord tegelikult on.

Eelarvamus ja pessimism tekitavad soovmõtlemist ja väärkujutlusi, mille tagajärjel jõuetuse tunne ja enesehaletsus süvenevad.

Tuleb uurida, kuidas on asjad olnud varasematel aegadel, ja püüda kujutleda, milliseks nad võivad kujuneda. Tuleb aeg-ajalt kõrvale astuda (ükskõik, kas ajas või ruumis, füüsiliselt või vaimus reisides) ja sealt vaadata. Pelgalt maailmalava pöörlemise hoomamine, staatilise pildi vahetamine dünaamilise vastu aitab vabaneda kuldajastute müüdist.

Minevikus ei olnud kõik nii ilus ja tulevikus ei ole kõik nii tume ega kõle, kui paistab (ega mitte ka vastupidi). Alliksaare sõnu halvematest-parematest aegadest ja hetkest, milles me praegu viibime, võib ka nii tõlgendada, et inimene on kõikide asjade mõõt ja tema üldise enesetunde diapasoon ülimast masendusest ülima joovastuseni on pea kõigil aegadel olnud üldjoontes ühtviisi täidetud. Muuhulgas tähendab see, et stabiilses ühiskonnas on inimesele antud teatud õnnelikkuse „keemistemperatuur”, üle selle ta ei kee. Enesetunne on ju laias laastus subjektiivne, s. t. füüsiliste aistingute ja sotsiaalsete suhete summa. Ka transtsendentaalsed püüdlused ja kõrgem enese­teostus on kõikidel aegadel olnud enam-vähem samalaadsed ja pakkunud neile, kes selleks suutelised, ühtviisi õnnetunnet.

Muidugi on igal ajastul oma täiendavad frustratsioonitekitajad. Lastes praegu pilgul ringi käia, võib tunduda, et muud polegi kui pretensioonikas pealiskaudsus. Ühed toodavad primitiivsust ja infantiilsust, mida teised suure käraga ülimaks kuulutavad.

Tekibki tahtmine olevikule käega lüüa, sest tõsised väärtused on sealt jäädavalt kadunud jne. See on nii ja ei ole ka.

Ma ei tea muidugi kaugeltki kõiki alasid. Aga võtan ühe — ajalookirjutuse, täpsemini hilisantiigi ja kristluse kujunemise Lääne-Euroopas. (Olen viimasel ajal tahtnud aina enam teada saada, kuidas ikkagi Euroopa algas ja mida oleks meil praegu antiikmaailmaga toimunust õppida.) Sellel alal on just viimase 30—40 aasta jooksul kirjutatud absoluutseid tippteoseid. Tänu paljudele uutele arheoloogilistele leidudele ja nende andekatele tõlgendajatele on ettekujutus sellest, mis siis IV—VIII sajandil toimus, mitmes suhtes täielikult muutunud (näiteks polnud barbarite sõjalised vallutused — „migrantide invasioon” — Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemise peapõhjus, kõik oli palju komplekssem).

Niisiis, see ala õilmitseb. Miks, küsin endalt, pole seesama võimalik mõnel muulgi alal? Kindlasti on. Miks ei võiks koguni ilukirjanduses sündida praegu absoluutseid tippteoseid? (Tõsi, ilukirjandusteosed lühenevad, kuigi ajalooraa-matud on endistviisi meeldivalt paksud. Aga see ei pruugi veel määrav olla, sest võrdeliselt paksenevad ka külmutuskappide, arvutite jne. manuaalid.) Tõsine kultuur pole kuhugi kadunud. Seesama loovuse hoovus jätkub. Selles vallas on läinud tõeks Betti Alveri „Tähetunni” sõnad „Miks tulukene tuisu­ööde kestel ei kustunud, ei kustu inimestel”. See tõdemus peaks aitama vältida meeleheidet.

Tõsi on ka see, et kuigi kõrgtase pole katkenud, on tippe raskem üles leida kui varem. Mõneti on põhjus selles, et lihtsalt korralikke teoseid ilmub massiliselt. Isegi kõige kitsama ainevalla kohta tuleb sadu uurimusi iga ilmakaare teaduskeskustest. Sama on ilukirjanduses. Et selles laviinis orienteeruda, ei piisa enam isiklike referentide (ja mitmesuguste kaudtunnuste) süsteemist.

On vaja referente, kes soovitaksid õigeid referente jne.

Kõike seda komplitseerib helitugevuse tase ja signaalide eredus ning sagedus, milleta elu enam ettegi ei kujuta. Kõige hullem, sinult endalt oodatakse sedasama! Hea asi ise pole enam ammu enda parim reklaam. „Enesekiitus haiseb” on tänapäeval samaväärne (loe: võrdselt naeruväärne) lausega „pangas töötavad spekulandid”. Kirjanikke tehakse ja müüakse, nende hind tõuseb, mõned neist lõhkevad peagi nagu kinnisvaramullid jne.

Kuna keskpärasust on definitsiooni kohaselt alati rohkem kui väärt kraami, siis võib jääda mulje, et kõik, mida valjuhäälselt reklaamitakse, ongi rämps, hea jääb aga varju. Paraku on see illusioon. Maailmas reklaamitakse (muidugi materiaalsete võimaluste korral) mõlemat ühevõrra valjusti. Tõelised tippteosed lansseeritakse samasuguste kärakampaaniatega ja nendegi tagakaasi ehivad ülistused nagu levimenukitel. Teiselt poolt ei tähenda vaikus millegi ümber iseenesest samuti midagi. Tegemist võib olla niihästi veel tunnustamata suurvaimu tuvijalgadel tuleva üllitisega kui ka vaesevõitu grafomaani järjekordse katsega Kirjanike Liidu uksele koputada.

Kas pole absurdne? Kui kõik käratsevad, võiks selle ju sulgude ette tuua, nii hoitaks kokku palju ressursse jne. — võib mõistlik inimene arutleda. Paraku poleks see alternatiiv. Tema võib niimoodi mõelda ja ka vaikida, „nemad” ei vaiki iial. Pole kahtlust, kes kaotajaks jääb.

Loomulikult ei pea ma silmas ülemäärast innukust, mis on ikkagi ebameeldiv, vaid paratamatuse tunnetamist, ajamärki, millega tuleb kohaneda (analoogiliselt sellega, et lennukites ei pakuta enam tasuta napsi ja honorari ei maksta peo peale).

Ühenduses lähiminevikuga räägitakse aktiivsest kollaboratsionismist ja neist, kes lihtsalt kulgesid kaasa (fellow traveller, Mitgefahrtin). Paistab, et mõned asjad põhimõtteliselt ei muutu ja enam-vähem korraliku inimese pärisosa siin ilmas ongi olla passiivne kollaboratsionist.

See poleks iseenesest väga tähtis, kui ei seostuks tihedalt ühe teise asjaoluga. Nimelt tuleb endale aru anda, kes sa oled, milleks kutsutud ja seatud.

Ligi nelikümmend aastat tagasi kirjutasin siinsamas rubriigis („Suure Diletandi otstarbekast ajakasutusest”, 1977, nr. 12), et loovisikule on tähtis ära tunda optimaalne suhe saamise ja andmise vahel. Mõlemad, niihästi lugemine, elu uurimine ja üldse endasse integreerimine kui ka kirjutamistöö, alates esimesest välgatusest kuni korrektuuri lugemiseni nõuavad päevi, tervist, närve ja kõike muud, aga meie ainsam elu on teadagi lühike. Täiendaksin nüüd oma kunagist mõttekäiku. Tuleb endale ka selle kohta aru anda, kui palju energiat kulutada millegi vastu võitlemiseks ja kui palju n.-ö. loomiseks (see jaotus on muidugi tinglik, kahe „praktika” ühisosale viitab kas või sõnamoodustis „kriitiline realism”).

Mõnele asjale ühiskonnas lihtsalt ei saa reageerimata jätta.

Nagu sageli täheldatud, pääses natsism võidule, kuna head, ausad ja targad inimesed eelistasid seda põlguse või jälestusega ignoreerida, selmet selle vastu aktiivselt välja astuda (kuni ükskord oli juba hilja). Ka totalitarismist väiksemate hädade puhul meie ümber ei tohi kahtlemata vait olla. Samas — kui tahta kogu maailma ülekohtu vastu võidelda ja selle ebakohti õigeks sättida, jääb kümnestki elust väheks. Loovisik peab südant kõvaks tehes sageli endale ütlema: „See ei ole otseselt minu asi ja ma ei võta siinkohal sõna!”

Minule näiteks ei meeldi turumajandus, ma võin koguni leida, et inimsugu on üldse natuke kipakalt arenenud jne. Ent mõistagi ma tean, et muud maailma pole ja teist inimkonda ei tule. Ja siis ma küsingi endalt, kas minust on rohkem tulu, kui ma kulutan oma jõu virisemisele, mõnamisele ning mõnede kaaskodanike häbiposti naelutamisele või kui üritan kirjutada midagi, mis inimestel seda maailma mõista aitab ja seeläbi nende elu natukegi talutavamaks muudab.

Kui endale selgeks teha, mis on su pärisosa, siis aitab see juba väga suurel määral vältida meeleheidet.

Lõpuks asjaolust, mis seostub otseselt inimestega. Nüüdne aeg on selles mõttes halastamatu, et on avalik ja läbipaistev. Varasematel aegadel võis end hellitada ebamääraste lootustega, et kuigi su vahetu ümbrus on sumbunud ja roiskub, siis kusagil on mingid varjatud „jõud” ja nende kõrgväärtuslikud ning ülevad teod. Ühesõnaga — kusagil on siiski „omad inimesed”. Tänapäeval teame enam-vähem täpselt, mis laadi inimesi ja kui palju maailmas leidub. Teame seda mitte üksnes sotsiaalvõrgustike vahendusel, mida mõned peenendunumad vaimud väldivad, vaid väga mitmesuguste tunnuste kogusumma põhjal.

Ja ikkagi… Olen seda näidet varemgi toonud.

Kes poleks kuulnud väljendit „hüüdja hääl kõrbes”? Selle traditsiooniline tõlgendus on teada. Aga seda võib võtta ju hoopis teises võtmes. Mõelda vaid, isegi kõrbes on keegi, isegi sealt kajab üks hääl! Tähendab, kõik pole veel kadunud. See hääl võib kasvada valjemaks ja nakatada teisigi.

Vahel läheb koguni nii. Oled inimkonnas pettunud, väga pettunud. Näed, et oled rahmeldanud asjata, midagi ei muutu, keegi ei viitsi lugedagi, mis sa kirjutad, kõik on tühisuste tühisus. Kui kohutav, huu! Siis kohtad mõnda inimest, kel silmad säravad ja sabakarv (vaimses tähenduses muidugimõista!) on puhevil ja kes on üldse nagu „Tšehhovi inimene”. Sa ei usu, arvad, et see on petekas. Siis vaatad, et ei, ta ongi tõesti niisugune. Keegi, kes usub ja töötab alles tões ja vaimus. Kel on peaaegu samad väärtused kui sul endal, ainult natuke kaasajastatud kujul. Keegi, kes on võib-olla isegi lootnud sinu peale — et sina teed sedasama, töötad alles täie vaimustusega. Ühelt poolt õhkad kergendatult, kuna oled nähtavasti suutnud oma pettumust maailma eest hästi varjata, teiselt poolt… hakkab häbi.

See ei kehti üksnes loovisikute ja vaimukultuuri puhul. See käib näiteks nende kohta, kes arvavad, et Eesti riik on kõige kiuste siiski jätkusuutlik, et enam-vähem eetiline poliitika on siiski võimalik, et elul on siiski tulevikku (loe: mõtet). Ja kes on selle nimel valmis pingutama ja ohvreid tooma (olgu Juhan Liiv nende kaitse-pühakuks!). Kes üritavad seda usku ka oma (vaimu)lastele edasi anda. Nende ees meelt heita tundub naeruväärne. Siis tunned, et sul pole moraalset õigust käega lüüa ja lihtsalt minema marssida.

Häda on muidugi selles, et mõneks ajaks hakkad kõiki inimesi „tšehhovlikeks” pidama. Kuni saad uuesti oma vitsad. Kindlasti saad, sest enamik ei ole ju sellised. Aga siis kohtad jälle mõnd särasilmset ja puhvissabalist. Ja siis algab tsükkel uuesti. Sa tead seda varsti ette, aga see on isegi meeldiv enesepettus. Nii võib päris palju kordi minna. Kuni ükskord oled muld.

Lõpuks tuleb end asetada merehädalise olukorda, kelle laev sai pihta ning vajub ja kes üritab huupi kuhugi välja ujuda. Näe, kaldaviir juba sinetabki kauguses! Aga jaks hakkab otsa saama. Lased jalad põhja — ei ulatu. Paistab, et tuleb uppuda. Noh, aga sa oled vähemasti ujunud õiges suunas. Seegi peaks aitama vältida meeleheidet.

Tekst on ilmunud varasemalt ajakirjas Looming