Eelmises artiklis umbes kuu tagasi sai käsitletud teemasid, kus kiputakse sageli eksima. Eksima kiputakse aga sellepärast, et ei omata infot või on kuskil kriitilises punktis jäänud mõni infokübe kahe silma vahele. Seetõttu jääb tervikpilt sageli segaseks ning mis seal salata – tekitab pahameelt ning võib lõpuks mõjutada isegi majanduslikku käitumist nii, mis ei ole veidigi pikemas perspektiivis kasulik. Siinkohal pean vajalikuks jätkata kõige sagedamate mõtlemisvigade tausta avamist ning loodan, et see aitab lugejat lähemale majanduslikule iseteadlikkusele. Samuti soovitaksin ma tervikpildi tekkimiseks kindlasti lugeda läbi kõik lood, mis selle konkreetse teemakäsitluse all siin Edasis ilmuvad.
Globaliseerumine kui paratamatus
Globaliseerumine on tänaseks paratamatus – see võib meeldida või mitte, kuid seda ei ole võimalik täna enam olulisel määral tagasi keerata. Hambapastat enam tuubi tagasi ei aja. See aga tähendab kahte asja. Esiteks head ja teiseks veidi ebamugavat.
Globaliseerumine tähendab seda, et ettevõtja jaoks on turg sisuliselt suurem kui kunagi varem. Töötaja jaoks tähendab see aga paraku seda, et konkureeritakse ka selliste piirkondade tööjõuga, kus see tööjõud on odavam. See toob kaasa paraku palgatasemete konvergentsi (ühtlustumist). Arenevate riikide palgatase kasvab, arenenud riikide oma paraku kahaneb. Meie siin (Eestis) võime asuda teoreetiliselt tulevase võimaliku tasakaalupunkti lähedal, kuid igaüks, kes täna tunneb, et ta midagi oskab, võiks mõelda sellele, et kuskil Aasias on mitu (!) inimest, kes oskavad sama asja ning on valmis seda tegema täna veel odavamalt kui teeme seda sina või mina täna. Sellises ühendatud anumas saavad hüüatused mingi trikiga kuskil piirkonnas palgataset järsult tõsta tuua kaasa ainult tööpuuduse kasvu.
Raha siin & raha seal on kaks erinevat asja
Klikimagnetiks sobib hästi pealkiri, mis näitab seda, kui palju keegi näiteks Soomes palka saab. Ühine rahaühik on muutnud hinnad justkui võrreldavaks ning esmapilgul on võimalik tuvastada justkui räige ebaõiglus. Ometigi on rahal siin ja rahal seal (ning rahal kolmandas kohas) selgelt erinev ostujõud. Küsimus ei ole palganumbris – küsimus on selles, kas see palk võimaldab sõna otseses mõttes paremat elu(stiili) kui kodumaal.
Ma ei hakka siin rääkima sellest, et meil on siin puhas õhk, palju metsa ning pealinna kesklinnast loodusesse jõudmine võtab ideaalist pool tundi. Ma räägin konkreetselt sellest, et vaatamata kuu lõpus pangaarvele laekuvale suuremale summale kannatab elukvaliteet märgatavalt. Või kui ei kannata, siis on teatud ametite elustandard liigagi hästi võrreldav. Aeg-ajalt on mõned proovinud välja arvutada näiteks seda, kui palju peaks olema netosissetulek suurem sama elustiili säilitamiseks kui see on kodumaal – leitud on suisa vastav kordaja.
Kui on kihk välismaale tööle minna, siis tasuks see arvutus ära teha. Mina olen näiteks üks nendest, kes selle ära tegi ja oli sunnitud nentima, et majanduslikku mõtet minekul ei ole.
Muidugi võib see toimida ka teistpidi. Ma tean näiteks mitut toredat Lääne-Euroopast pärit head spetsialisti, kes on siia (Eestisse) tööle tulles liikunud kodumaa keskpärasest korterist siin ilusasse majja ning kes on rõõmsalt teatanud, et nüüd nad võivad saada veel ühe lapse – kusjuures kodumaal igakuiselt kontole laekunud summa oli täpselt sama, mida nad saavad siin. Muidugi reisimise kontekstis tulevad teatud globaalsed erinevused ikka väga reljeefselt välja. Paarkümmend eurot on täna näiteks Venetsueelas suur raha. Muidugi, sinna saamine on jälle iseasi. Seega – järgmist klikimagnetist pealkirja ignoreerige või nõudke autorilt analüüsi, mitu eurot vastab riigis X Eesti ühele eurole.
Plaani- ehk sunnimajandus ei toimi
Viimasel ajal on globaliseerumine ja teatud põlvkonna jõudmine aktiivsesse ikka, arenenud riikide võlavõtmisvõime ammendumine ja teatud tehnoloogia kiire areng tekitanud diskussiooni, kas maailmas kasutusel olev enam-vähem turumajanduse-laadne majanduskorraldus on ikkagi kõige parem? Selle diskussiooni käigus on tekkinud soov taas liikuda plaani- ehk sunnimajanduse suunas, mis justkui inimese intellekti ja masinate arvutusvõimsuse kasvades peaks olema võimalikuks saanud.
Siin on kaks olulist aspekti – esiteks täiesti valdav enamus diskussiooni selles suunas lükkajatest ei ole “oma nahaga turul”. Nende vahetu isiklik elustandard ega isegi pikemaajalisem reputatsioon ei sõltu sellest, kas suurte rahvamasside peal hakatakse taas rakendama korduvalt ebaõnnestunud eksperimente. Mõni nõuab eraomandi kaotamist, mõni absurdseid maksumäärasid.
Plaanimajanduse igasuguse pikemaajalise toimimise välistab see, et üldiselt pole orjad loovad.
Vaadeldes näiteks tänaseks miljardite inimeste elu oluliselt parandanud tehnoloogilist innovatsiooni, siis selle on loonud vabad inimesed vabas keskkonnas, kes on saanud eeldada, et neil on sellest tegevusest mingi selge ja mõõdetav (pikaajaline) kasu. Kui me selle – kasumimotiivi – ning ka majandusliku vabaduse valemist eemaldame, siis pole meil homme WC-paberit ning ülehomme ka süüa. iPhone tuli USA-st, mitte Põhja-Koreast…ega isegi Prantsusmaalt… Mõelge sellele, kui keegi hakkab jälle “diskuteerima” teemal, kuidas kapitalism ei kõlba ikka kuhugi.
Peeter Koppel
Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (79)
