Mart Kase: ära palun astu mu kuuseistikute peale

Osa metsa sai eelmisel aastal uuendatud, mitte suur jupp, ca kaks hektarit. Sinna kahele hektarile panin kasvama uued kase- ja kuusetaimed. Sel aastal vahetasin osad kuusetaimed välja, sest koht, kus noored kuusetaimed kasvavad on mäe otsas ja mäe ümber. Eelmise aasta mai oli null sademetega ning päris mäe otsa istutatud kuused kuivasid ära.

Aga viimasel ajal on olnud väga kiire, see pole taluelus mingi üllatus loomulikult. Sel aastal soetatud kuusetaimed on tugevad potitaimed ning sademete hulk on ka kogu aeg suur, seega on see täiesti reaalne, et need sada taime, mis mul jäid keldrisse seisma, et need juulis maha istutada, lähevad ka kenasti kasvama. Metsa vagude vahele on tärganud juba niipalju erinevat võsa, et see hoiab kogu elu seal üpris niiskena.

Jõuan siis eelmisel reedel oma saja pappkastis oleva tugeva kuusetaimega metsa ning arvata oli, et metsmaasikate korjajaid on sel natuke suurema tee ääres asuval metsakünkal käinud palju. Aga meele teeb mõrudaks see, et korilased liiguvad metsas ringi mööda uute taimede vagusid, nägin ka paari kuuseistikut, mis olid maha tallatud. See on nõme. Ära palun astu mu kuuseistikute peale.

Metsamarjad ja -seened on loomulikult kõigi omad, aga metsas liikudes peaks teadma, et suvaliselt ringi tallata enda mugavuse järgi ei saa.

Kahjuks pole aega Avatud Talude Päeva eelsel nädalal, mil on meeletult koristada, hakata meisterdama metsa äärde silte, stiilis “Metsmaasikasõber, ettevaatust! Vagudes kasvavad väikesed kuused, ära astu peale!”

Viimastel nädalatel on meedias olnud juttu, et pildistajad tallavad talunike rapsi- ja moonipõlde. Vikerraadios reede hommikul selgitas ametnik, et see on eramaa ja ei tohi erapõllul loata üldse viibida ning siis saatejuht tegi nalja, et talunikud, pange siis putka püsti ja hakake pileteid müüma põllule. Loomulikult on see elukauge jutt, talunikel ei ole selliste asjade jaoks aega.

Aga loota, et inimeste haritus tõuseks äkki niipalju, et inimesed hakaksid teadvustama, et kuidas hoida Eesti põldudel ja metsades seda, mis on kasvavama pandud, on rumal lootus. See probleem jääb igal aastal õhku, sest kirjutamata mentaliteet on, et mets ja maa on Eestis kõigi omad. Nii võib selle rakursi alt üldistades öelda, et Eesti põllumajandus ja metsandus on väga suur kommunikatsiooniprobleem. Ma ei hakka lahkama suuri teemasi a la palju Eestis metsa siis tegelikult raiutakse või mis on mahepõllundus ja mis ei ole. Aga ma ütlen, et üksikisiku mõttemaailmas on suur kommunikatsiooniprobleem.

Inimesed peavad Eestis õppima suhtlema ja luba küsima. Omaniku loa küsimine on täiesti normaalne tegevus.

Metsa puhul vast loomulikult pole vajadust korilust harrastades küsida iga metsatuka omaniku luba, kuid teadvustama peab, mis metsas kasvab ja miks kasvab.

Ma arvan, et selle kommunikatsiooni probleemi teadvustamiseks oleks ikkagi lahenduse alge riiklik vabatahtlik sildistamine. Riik jagab ennetavalt põllumeestele ja metsaomanikele põhiprobleemidega sildid ning iga omanik peab lisama neile oma telefoninumbri ning põmm paar silti probleeme tekitava põllu või metsatuka äärde püsti. Need võiksid olla soojalt kujundatud sildid. Kommunikatsioonis on see, kuidas sa midagi ütled, vähemalt sama oluline, kui see, mida sa ütled.

Inimesed ei muutu, inimestel meeldib nautida oma sisseõpitud käitumist ning anda oma mentaliteet edasi ka oma lastele. Kuid kommunikatsioon võib teha imesid, kui seda teha täpselt.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (45)