Hannes Kuhlbach: meestevahelisest sõprusest

Foto: Anne Worner, Creative Commons

Paljude asjade tähendusest saame aru alles siis, kui neid enam ei ole. Nii on öeldud vabaduse, nooruse, ja peaksin lisama, ka sõprade kohta. Väikesel inimesel on sõpruse alustamine imeliselt lihtne: “Mina olen Ats, hakkame sõpradeks!” Mida vanemaks, seda keerulisem on tõeliselt lähedale minna ja kedagi lasta. Meestevahelises suhtluses on alati kohal ka, ütleksin et tüütu, konkurents, mis tänapäeva maailmas tihti omaette suhtlusvormi mõõtmed omandab. Teate küll, mul on suurem kui sul…

Kui laps kodust maailma läheb – meie kultuuris on esimeseks sammuks lasteaed – saab selgeks, et ta ei olegi maailma naba. Lisaks on rühmatäis teisi nagasid, kes kõik peavad sama egotsentrilise maailmapildi kokkukukkumisega leppima ja hakkama arvestama teiste omasuguste soovidega. Vähemal kujul on seda ehk vanemate-noormate õdede-vendade või sugulastega juba harjutatud, kuid tõeline šokk saabub ikka pere turvalisest keskkonnast eemal. Kuidas keegi ennast kehtestab või uudses olukorras hakkama saab, on ühiskonna väike mudel. Hakkama saamiseks tuleb luua koalitsioone, olla kaval, vahel isegi alatu, aga oluline on mitte jääda üksi. Sotsiaalne suhtlus ja osavus väljendub üsna üheselt populaarsuses ja sõprade arvus. Midagi sarnast on hiljem võimalik suurusjärguliselt intensiivsemalt teha läbi sotsiaalmeedias, Jussikese seitsmest sõbrast saab hõlpsasti Juhani seitse tuhat sõpra.

Mis see sõprus on, kui laigid ja muud ikoonilise algsuhtluse märgid kõrvale jätta?

Tõenäoliselt on igaühel omaenda sõpruse definitsioon. Või siis retsept: kaks osa usaldust, üks osa omakasupüüdmatust, kolm osa abivalmidust jne. Üheks oluliseks koostisosaks on vastastikusus. Inimesed on sotsiaalselt vägagi arvet pidavad, kui antu-saadu suhe natukenegi paigast ära, annab see ennast kohe tunda. Kui suhe, ükskõik milline, kipub kalduma ühe osapoole kasuks, tunneb teine ennast selles halvasti, ning see on ohumärk. Kuidas saavad osapooled sellest rääkida ja koos lahendusi leida, on üheks sõpruse (kuid miks mitte ka partnerite vahelise suhte laiemas tähenduses) kvaliteedi mõõdikuks.

Heas suhtes peaks saama rääkida ka sellest, mis teise juures või meie vahel ei meeldi.

Ning suutma vastu võtta, mis teise arvates minu juures soovida jätab. Kolmeosalised mina-sõnumid: tegevus, mõju ja tagajärg, aitavad oma häiritust või ebameeldivustunnet edastada ja teisel kergemini vastu võtta.

Millegipärast tundub mulle, et naised on omavahel ja ka meestega suheldes selles liinis pädevamad, osavamad ja vabamad. Neile ei ole ülemäära raske tunnistada, et midagi ei osata, milleski ollakse eksinud ja võimalik, et teise tundeid riivanud. Meestel on tunnetest rääkida raske, tihtipeale võrdub see otsekui nõrkusega, hoidku veel meeleliigutust välja näitamast või pisarat poetamast. Omavahel ei sobi see üldse – kaks üheskoos nutvat meest on …. noh, tõenäoliselt hoopis geid. Tahtmata seksuaalvähemusi solvata, selgitan kohe, miks ma sellise võrdlusega riskisin üldse välja tulla.

Nimelt, iga inimese seksuaalsuses on teatud annus või osa homoseksuaalsust, üldisemas käsitluses tõmmet sama sugupoole poole.

Täpsustan ja rõhutan, et seksuaalsus ei tähenda seksi või seksuaalakti, see on psüühilise fenomenina väga lai ja mitmene ala.

Ilma homoseksuaalsuseta on raske ette kujutada seksuaalsust üleüldse, sellest on kantud paljud kultuurilised ja ajaloolised liinid ning sündmused. Nii on automaatselt igasse kahe mehe (või ka kahe naise) vahelisse suhtlusesse kaasatud nn homoerootiline noot. Kuivõrd normatiivne ja seksuaalselt erisoolist partnerit valima suunav lahendus toimub lapse meeles arenguliselt üsna vara, siis enamjaolt ei ole teema väga laetud ning täiskasvanueas sõprus oma sookaaslasega pole “ohtlik”. Küps mees suudab lähedust teise mehega hinnata ja nautida, mitte karta.

Millest täiskasvanud mehed, sõbrad, räägivad?

Reeglina enamiku ajast tööst, saavutustest, ärist, hobidest, reisimistest ehk maailmast, mis asub neist väljas ja mille ohjamiseks, vallutamiseks kulub mehelikku energiat ning mille mõõdupuudeks on saavutused nagu haridus, varandus, füüsiline suutlikkus. Need on eelkäsitletud intiimsuse, läheduse mõttes nn ohutud teemad, sest mees konkureerib neis üksinda teiste meestega. Ka oma sõpradega, tunnistagem ausalt. Haruharva kuuleb meestelt jutte, milles nad toovad välja oma hirmud, ebaõnnestumised ja nende tähendused oma sisemaailmas, oma minapildile. Ometi oleksid just need teemad oma kvaliteedilt ja lähendavuse potentsiaalilt sada korda üle seiklusjuttudest maalt ja merelt.

Istusin hiljuti ühel suveõhtul kooliaegsete meessõpradega, kõik tublisti üle neljakümne, parasjagu väikeses seltskonnas, et jutt oleks võinud olla tähenduslik. Ometi see sinna ei jõudnud. Kui keegi ka vahepeal ettevaatlikult poetas, et polegi veel benji-hüpet julgenud teha või et klubides möllamise asemel pakub palju enamat kolkas asuva rehielamu oma kätega taastamine, liikus jutt peatselt turvalis-tuttavaid rööpaid pidi edasi. Mööda selliseid rööpaid on aga tüütuseni liigutud, kõik kurvid ja käänakud on teada ja … igavad.

Oleksin tahtnud pahvatada: mehed, miks me asjast ei räägi!

Millegipärast aga jäi see minu poolt tegemata. Õhtu lõppes kerges ebamugavustundes, lahkudes ei olnud soovi, et tahaks peatselt taas kokku saada ja juttu jätkata. Näeme siis, kui näeme…

Neljakümnendad on ka meeste jaoks muutuste ajastu. Mis toimub kangelase peas, parafraas meesteteemaliselt konverentsilt, on tihti suur mõistatus. Midagi seal kindlasti toimub ja selles on tegelikult kogu ülejäänud elu võti. Kas see võti avab midagi mehe sisemaailmas, mida sooviks, julgeks ja suudaks teiste meestega jagada, üheskoos arutada, härduda ja uut lootust leida, on küsimuste küsimus. Kui kangelane on välise maailma läbi kolanud ja rahunenud, siis ootab teda veelgi suurem avastusretk – oma sisemaailma. Mehed, ärgem avastagem seda üksinda! Võtkem sõbrad ühes. Läbi jagamise ja tõeliselt lähedase suhtlemise saab sõprus uut toitu, uue pinnase, millel kasvada ja areneda. Olekski ju kummaline, et samad ühised teemad, mis kahekümnendates erutavad tundusid, nüüd midagi peale lahja nostalgialaksu pakuksid.

Räägime asjast, räägime tunnetest, räägime meist endist !

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (8)