Marko Mäetamm: mina, KIM & brõzgamine

Marssal Žukov I Autor: Marko Mäetamm

Tere. Mul on augustis Riias näitus tulemas. Kohas nimega KIM? Selline nimetus ongi – KIM ja seal otsas veel küsimärk! Ma ikka mõtlen vahel, et kas see “kim” midagi tähendab ka läti keeles või on lihtsalt niisama. Mulle endale assotseerub see esimese asjana alati ühe tüübiga, kellega ma koos vene sõjaväes olin. Tema nimi oli ka Kim ja kõik kutsusid teda korealaseks, sest ta nägi natuke nagu korealase moodi välja. Kust ta tegelikult pärit oli, ma tegelikult ei teagi. Äkki oligi Koreast…?

Kim oli niisugune minust pool aastat kauem sõjaväes olnud tüüp, mis tähendas et ta oleks pidanud mind reeglite järgi igati pidi nöökima ja ahistama, mida ta aga üldlevinud kombeid eirates üldse ei teinud. Ta oli üldse niisugune vaikne ja uje tüüp ning mõningatel puhkudel natuke isegi nagu lihtsameelne. Ma raalisin selle ruttu välja ja loomulikult, nagu dzunglis ikka, kasutasin selle ka omakasupüüdlikult ära.

Sõjaväes oli nimelt niisugune komme, et kui hakkad koju minema, siis pool aastat varem tuleb alustada demblialbumi meisterdamist.

Sõna “dembel” tähendas lühendit väljendist “demobiliseeritu” ja demblialbum tähendas hiiglaslikku kõvade kaantega fotoalbumit, mille kaaned pidid olema kallihinnalisest punasest sametist (vene keeles “barhat”), lehekülgedel kuldsed keeruka mustriga nurgad ja sisuks kõikvõimalikud fotod armeekaaslastest ning põnevatest seikadest, mis selle toreda seiklusrikka kahe aasta vältel on õnnestunud läbi elada. Nende lehekülgede vahel omakorda pidid olema läbi kalka (niisugune poolläbipaistev paber) lõputult paljundatud joonistused tankidest, kahuritest, KAMAZ-tüüpi veoautodest, paljastest naistest ja kulpi löövatest sõduritest.

Otsatutest ümberjoonistamistest oli see pildimaterjal läbi teinud kaunis grotesksed metamorfoosid ja kunagi ammu tõenäoliselt suht talutavas perspektiivis joonistatud autokabiinid ning muu niisugune oli minetanud igasuguse ruumilisuse, õigemini ruumilisus oli alles, aga mingisugune täiesti uutmoodi ruumilisus. Paljaste naiste need kehaosad, mida sõdurpoiss eriti iseäraliku pilguga vaadata armastas, olid muutunud üleloomulikult suureks, et oleks ikka rohkem seda kõike. Samamoodi oli korduvate paljunduste tulemusel üleelusuuruseks paisunud kogu see partriootlik atribuutika nagu märgid ja ordenid ning üle õla rippuv Kalašnikovi automaat kõkidel neil lugematutel kulpilöövate sõjameeste piltidel. Jaa nii edasi. ja nii edasi. Kentsakalt väändunud perspektiivis kompositsioonidelt võis lugeda ka õhkavaid tekste, nagu näiteks, et “Kus olete te küll nüüd mu ustavad sõjaväekaaslased?” Või siis “Neid aegu ei unusta ma iial!” Midagi sellist.

Kuidas niisugune imeteos õigeks ajaks valmis saada, selleks oli sõjaväes samuti oma süsteem.

Nimelt tegid seda kõike nooremad olijad ja reeglina öösiti, sest päeval ei olnud ju aega. Päkapikutöökojad avasid oma uksed tavaliselt paar tundi peale öörahu. Töötegemise kohaks sobis kõige paremini ruum nimega Lenkomnata ehk siis Lenini tuba. See oli niisugune väheldase klassiruumi moodi tuba, keskel pingid ja toolid, seintel poliitbüroo tegelaste pildid, mingid kindralid, igasugused propagandistlikud tekstid ja muu sigri-migri. Kõik vaeste soldatite poolt öötundidel käsitsi valmis vorbitud (loomulikult mitte vabatahtlikult!). Tekstid sealjuures veel laia lapiku plekist sulega, ma ei mäletagi, kas selle sule nimi oli nüüd laisulg või redissulg… Kirjutajaid kutsuti piisariteks, mis vene keeles just sedasama tähendabki – kirjutaja. Ja need olid valitud niisuguste ajateenijate hulgast, kes oskasid enam-vähem vigadeta kirjutada. Ja muidugi ilusasti ka, sest niisugune töö nõudis vaieldamatult üle keskmise kindlat kunstnikukätt.

Piisarid ise nägid päeviti välja nagu poolsurnuks aetud hobused – vedasid vaevu jalgu järel ja praktiliselt magasid seistes.

Aga pääsu polnud, sest iga päev pidi seinale tekkima mõni uus meid kõiki patriootlikule isamaakaitsele õhutav tekst ja loomulikult tekkis ka. Aga see selleks. Igatahes valmisid Lenkomnatas ka need pompöössed demblialbumid ja mina pidin aitama teha seda imeteost eelpool nimetatud vaiksele ja suhteliselt ohutule Kimile.

Brõzgamine

Vastutusrikas töö, mida mul tuli öösiti sooritada, kandis nime brõzgamine. See tähendas seda, et tuli võtta hambahari ja pritsida sellega vedelat guaššvärvi Kimi demblialbumi lehtedele, et tekiksid ilusad mustrid. Kimil erilist kunstimeelt ei olnud ja otsest oma arvamust ka mitte, et kuidas täpselt tueb brõzgata, nii et lasin need kuidagi üle jala ära, et võrdlemisi ruttu tehtud saaks. Valmis albumilehti hoidsin salajases peiduurkas trepi all, ikka sellepärast, et neid keegi üles ei leiaks ja pihta ei paneks. Sest ainuke võimalus sõjaväes midagi saada oligi see midagi kellegi teise tagant pihta panna. Tuli ju ka see brõzgamiseks mõeldud hambahari kellegi tagant varastada, juhul kui just ei tahtnud enda omaga brõzgata. Ja kes siiis ikka enda omaga teise albumilehti brõzgata tahab?!

Vot nii ta oli. Ja just seesama loogika – et kui midagi vaja, siis varasta see teiste tagant, sai saatuslikuks ka vaese Kimi juba brõzgatud demblialbumi lehtedele. Hästi ära peidetud. Minu enda poolt. Trepialusesse pimedasse peiduurkasse. Sealt samast hakati neid ka ühel hetkel vaikselt ühekaupa ära varastama. Ikka täna üks ja homme teine. Kõige kurioossem selle juures oli veel, et varastajaks olin samuti mina ise. Sest nende lehtede teised pooled, kuhu pidid hiljem tulema kõik need autod ja tankid ja paljad naised, need olid ju veel täiesti puhtad! Ja minul oli tingimata tarvis joonistamist harjutada, et peale sõjaväge Kunstiakadeemiasse (siia ta oli veel mingi muu nimega koht) sisse saada! Nii et kõik oli omst küljest justnagu isegi loogiline või nii.

Algas kõik sellest, et mõtlesin, et võtan ainult ühe lehe, sest ega ta nagunii ei tea, kui palju tal neid on.

Esimene joonistus läks mul aga totaalselt aia taha ja veel samal ööl libistasin kõrvale veel teisegi lehe. Ja nii hakkas korduma iga öö – alguses brõzgan Kimile ühe portsu uusi ja siis varastan varem valmistehtud pakist vähemalt ühe tagasi. Nii püsis hunnik enam-vähem konstantse suurusega päris tükk aega ja Kim ei saanud midagi aru. Ühel hetkel aga otsustas ta, et nüüd võiks lehtedest aidata küll ja et enam juurde ei tee. Mina seevastu ei saanud aga enam pidama ja muudkui kasutasin ta hunnikut edasi. Vaikselt, nii üks-kaks lehte korraga. Kuni ühel päeval tuli Kim ja imestas, et tema demblialbumi lehti peaaegu, et ei olegi. Loomulikult teadsin ma, et varem või hiljem ta selle avastab ja olin ennast vaimselt selleks momendiks ette valmistanud. Ka füüsiliselt, mis tähendas seda, et oma ilusad värviliste tagakülgedega joonistused olin ma ära peitnud nii kapitaalselt kui võimalik. Sest mis siis, et Kim on rahulik ja uje ning üldsegi mitte pahatahtlik, niisuguse sigaduse ja reeturlikkuse peale läheb ilmselt ka tema keema ja mis siis juhtuma hakkaks, sellest polnud mul õrna aimugi.

Juhtus aga minu jaoks kõige piinlikum ja häbiväärsem – kuulnud ära mu hoolikalt ettevalmistatud vale, et mul pole tema väärtuslike lehtede kadumisest ausõna õrna aimugi, jäi Kim lihtsalt norgu ja läks. Ja minu teada ta lõpuks omale albumit ei teinudki. Mind painab see asi tegelikult siiamaani, eriti veel kui mul kusagilt sahtli sügavusest need värviliste tagakülgedega taisesed vastu tulevad. Aga teha pole siin kahjuks enam midagi.

Sihukene asi siis selle Kimiga, kes assotseerub mulle alati seoses KIM?-iga, mis on üks igavesti äge näitusepaik Riias aadressil Sporta iela 2 ja kus mul avaneb 25. augustil näitus. Aga sellest võibolla juba kunagi teine kord.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (70)