Meelis Sütt: tegelik & kujuteldav iseseisvus

Meil kõigil tuleb elu jooksul ette kaotusi, mis esitavad tõsise väljakutse me arengule ja küpsemisele isiksusena. Järgnevas loos arutlengi kaotuste läbileinamise ja analüüsimise vajalikkuse üle. Sellest raskest, kuid tänuväärsest meeletööst sõltub muuhulgas tervikliku identiteedi kujunemine, sisuline iseseisvus ja vabadus nii üksikisiku kui ühiskonna ning riigi plaanis.

Keskendun Nõukogude võimu kaotamise ja Eesti isesisva Vabariigi kehtestamisele ning nende protsesside võimalikele kajastustele Eesti inimeste meeles. Käsitluse aluseks on varase lapseea emotsionaalselt mitmekülgne suhe emaga, millest tekkivatele kogemustele toetuvad me tajud, tundeelu dünaamika, mõtlemine ja käitumine järgnevates suhetes teiste inimestega, kaasa arvatud ühiskond ja suhtumine kodumaasse ning riiki. Lugu sai innustust kahest hiljuti ilmunud artiklist, mis ilmusid Eesti Ekspressis „Kui hingehaavad on ravimata, siis pesitseb haigus edasi ega lase elada“ ja ERR-is „Mikael Enckell: tahaksin siit ilmast lahkuda pliiats käes“.

Esmalt, mida tähendab lein?

Leinamine tähendab spontaanset ja loomulikku kaotusega leppimise tundelist protsessi, mida iga inimene läbib tõenäoliselt isikupäraselt, kuid enamusel on sellesse haaratud leppimatuse, viha, sügava kurbuse, ja lõpuks kaotusega leppimise tunded. Osad inimesed võivad jääda kinni erinevatesse leina faasidesse, näiteks juba eitamise ehk leppimatuse tunnetesse ja kaotusvalu läbielamise asemel hoitakse niiviisi kaotatut justkui elus ning elatakse teatud mõttes minevikus, kaotusele eelnenud perioodis.

Nõukogudeaegsed „kummitused“ inimmeeles & igapäevaelus

Järjest enam tundub, et tänapäeva Eesti ühiskonnas on nõnda palju stalinismi ja hilisemat Nõukogude aega meenutavaid suhtumisi ja sündmusi seetõttu, et me pole kohati osanud või suutnud näha, läbi töötada ning leppida kaotustega, mis kaasnesid riikliku iseseisvuse (taas)saavutamisega. Selline vaatenurk võib tunduda kummaline, sest on ju ometi hea, et Nõukogude võim kukutati ja juriidiliselt taastati Eesti Vabariigi järjepidevus.

Tänapäevases elu-olus ja meeletoimingutes (psüühikas) on oluline eristada vähemalt kolme jaotust.

Esiteks, oma mälestusi-tajumusi isiklikust elukäigust, teiseks poliitikat-riigikorda ning viimaks kultuuri (kõik inimese loodud materiaalne ja mittemateriaalne), mille lahutamatu osa on rahvuskultuur, sh ajalugu ja suhestumine loodusega.

Võib olla keerukas ja kohati lausa võimatu eristada oma tundeid, isikliku elu sündmusi, noorust ja lootusi Nõukogude riigikorra ahistavast-hävitavast õhustikust. Teisisõnu, meile võib tunduda, et kui tunnistame Nõukogude võimuga kaasnenud jõledusi kogu okupatsiooni ja annektsiooni vältel ajavahemikus 1940-1991, siis justkui tuleks visata prügikasti kogu oma sellesse aega jääv elu ning selle tähendused. Ometi ei pruugi see nii olla.

Suure tõenäosusega võib väita, et kõik Nõukogude Eesti elanikud, kes siin töötasid ja õppisid, teostasid ja toetasid oma tegevusega kas passiivselt või isegi aktiivselt Nõukogude võimu. Seda on ilmselt väga raske tunnistada ja saab tuua palju vastuväiteid stiilis: “Meil polnud ju valikut. Me lihtsalt elasime ning soovisime olla õnnelikult nii, kuidas see siis oli võimalik.” Ka see on tõsi, kuid olime siiski vältimatus lõksus, kuna toonane, isegi rahumeelene ja töökas eluviis, oli teatud mõttes allumine ning leplikkus annektsiooni tingimustega, kus võibolla ainult poliitvangid või muul viisil represseeritud said olla enda ning ümbritsevaga kooskõlalised. Vastikult vastuoluline elu, kus paljud tähendused olid kuritegelikult moonutatud. Kõnelemata sõna otseses mõttes füüsilisest hävitamisest ja sellega kaasnevatest või aimatavatest ähvardustest.

Väga keerukas olukord, mis vajab seedimist ja sõõlamist (analüüsimist), kuid pole sugugi selge, kuhu nende asjaolude üle mõtlemisega võidakse jõuda ja mis välja koorub. Samas, vabalt kulgev, kultuurijuurtest rammu saav ja ajaloosündmusi järjestav-kõrvutav sisekaemus on vabanemise, vabaduse ja vaba olemise oluline suge.

Saavutasime küll iseseisvuse riigina, kuid Nõukogude Liidu annektsiooniaegse heaolu – olgugi et vastuoluliste tähendustega heaolu -, kaotamine võis jääda meeltesse kummitama.

Enamus meist ju soovis tagasi kaotatut Eesti Vabariiki, kuid sellisena, nagu olime seda igaüks ise moel oma igatsustes kujutlenud, on see võib-olla siiani jäänud teostamata.

Minevik, identiteet & iseseisvus

Julgen arvata, et eneseanalüüs eelmainitu suhtes nii isikute, perekondade kui ühiskonna puhul tervikuna on ka riigi ja rahvuse vabaduse ning iseseisvuse alus, sest ajaloolis-psühholoogilist järjepidevust mõtestades joonistub välja identiteet. Mida kaugemale ja sügavamale tähelepanu ning mõte ulatub, mida rohkem õnnestub sellesse nö suurde narratiivi lõimida nii võite kui kaotusi, alandusi ja alandlikkust, reetmisi ja heastamispüüdeid, karistusi ja andestust, süüd ja häbi, rõõmu ja kurbust, seda mitmekülgselt kindlam on identiteedi alus.

Ainult võitudele ja kangelastele keskendudes ning süütunnet teistele projitseerides saame lõhestunud seisundi, mille kaitseks võime näiliselt vabalt valida oma haavu varjava ja psüühilist lagunemist ärahoidva enesemääratluse.

Tegelike või kujutluslike välismõjude survel võime identiteeti pidevalt ja kergekäeliselt vahetada, nagu ilmastikule vastavaid rõivaid. Püsivad ja turvalised liidud ei anna veel me enesemääratlusele sisu. Küll aga võimaldab kindlatel alustel identiteet ära tunda ning nurjata potentsiaalselt ärakasutavaid eesmärke ja -suhteid ning vältida neisse sobitumist Nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni aegseid käitumise-, ideoloogia- ja mõtlemismustreid kasutades.

Iseseisvus & kaotused

Riikliku iseseisvuse saavutamisega läks taasisesesivumise järel paljude inimeste igapäevaelu vähemalt mõneks ajaks kehvemaks. Paljudel on allakäik ka jätkunud, kui mitte majanduslikult, siis kõlbeliselt. Sel võib olla mitmeid põhjuseid, kuid väärib tõsist tähelepanu, et vabaduse saavutamisega seonduvad kaotused tekitasid paljudel võimsaid sisemisi vastuolusid, mis ei taandu, kuid siiski taandatakse hea ja halb, kasulik-kahjulik vahelisele lihtsustatud kaalumisele.

Sageli võib märgata, et iseseisvusaja muutuste hammasrataste vahele jäänute (täiskasvanud) lapsed justkui kannavad endas edasi vanemate puuduse ja ahastuse tundeid rahuldust mittepakkuvate silmapaistvate saavutuste ja edu taustal.

Iseseisvusega saabunud uued kaotused on jäänud piisava tähelepanuta.

Pigem juhitakse neilt tähelepanu kõrvale, sest need osutuvad sageli olevat vastuolus rahulolule õhutavate-kamandavate nn väikeste narratiividega (näiteks eelmine peaminister oma ametiaja alul: Eesti ei vaja suurt narratiivi) ja lihtsakoelise propagandaga stiilis: toome välja, mis on Eestis hästi.

Arvan, et hästi oleks siis, kui suudetakse näha ka muresid ning osatakse erinevaid külgi kõrvutades nende üle mitmepoolselt aru pidada, mitte lõhestada nähtusi-sündmusi heaks-halvaks, õigeks-valeks ja seeläbi vastandudes rammida teisi arutelupooli või tühistada nende esitatud tõikasid. Seda nii poliitilistes ilukõnedes, kui ka omavahelistes jutuajamistes igapäevaelus.

Nõukaaegse koloniseerimise jälgi märkame poliitikute kõnedes ja ametnike otsuste kaudu, aga kas ka endis? Kas me pole ehk sellist lõhestamist, halvustamist, naeruvääristamist ja vaenuõhutamist nõnda palju Nõukogude ajal nii veriselt, surmaga silmitsi, kui alkoholist läbi imbunud, moraalitus heaolus kogenud, et see on sisimas omaseks saanud ja varjunud sini-must-valge varju end tarmukalt teostama ning põlvkonniti edasi kanduma?

Kodumaa kui ema võrdkuju

Foto: C. Thomas Anderson (Dorothea Lange) Creative Commons

Võib-olla saab eelnev mõistetavamaks, kui võrdsustame kodumaa suhtes kogetavad tunded lembuse, vihkamise, süütunnete ning heastamise-taastamise soovidega, mida enamus meist on tõenäoliselt kunagi tundud või tunneme siiani oma ema suhtes*. Riigikord võiks siis olla võrreldud ema erinevate meeleseisunditega või koguni meelelaadiga, nii et hea ja hooliv riik on kui lihane ema. Tõrvjuvat, kalki ning vägivaldset ema võiks võrrelda aga kurja võõrasema või kurjast vaimust vaevatud emaga.

Ema võimalused võrreldes väeti vastsündinuga on tohutud ja enam-vähem kõikvõimsana oleme me imikueas teda ka tajunud. Toit, turvalisus ja lembus (olgu selle sügavam tähendus hingeline soojus, hoolitsemine, hoidmine, kandvus, väärtuslikus ja jätkuvus tähenduslikes seostes-suhetes nii enese kui ümbritsevaga) on annid, mida me oleme talt saanud vaid tänu oma olemasolule.

Samas on me isiksus olnud elu esimestel kuudel veel nii habras, et korduvad kõrvalekalded turvalisest järjepidevusest ja ennustatavusest võisid lüüa raskesti paranevad hingehaavad, mille mõju võib ulatuda ka täiskasvanueani välja. Esmased tõelised surmahirmu kogemused jäävad just esimestesse elukuudesse, olgu surmahirmu sünonüümideks siin hirm kadumise, koostlagunemise või haihtumise ees.

Hilisemas lapseeas on samuti asjasse puutuvad hirm midagi eluliselt olulist kaotada või millestki vajalikust valulikult ilma jääda. Samuti talumatud abituse, jõuetuse ja väärtusetuse tunded, mida haavatav meel soovib iga hinna eest vältida. Vahetu vastusena taolistele ähvardavatele õudustele väljendusid meis aga väge andvad viha ja halvana tajutud ema hävitamissoov, et saaks taas esile tulla hea, me vajadusi mõistev ja neid rahuldav ema.

Euroopa muinasjuttudes kirjeldatakse taolist tunnete dünaamikat näiteks kurja võõrasema hävitamisena ja oma lihase ema juurde tagasi jõudmisena. Sugrimugri juttudes aga on ilmselt paralleeliks korduv surm ja taas ellu ärkamine. Kui tegelikkuses ilmnes taas meie vajadusi rahuldav ema, siis kogesime arvatavasti oma vägivaldsete tunnete ja soovide tõttu süüd ning püüdsime olnut heastada nii tegeliku emaga suhteid soojendades, kui kujutlustes hävitatud ema taastamisega, veel paremana kui enne vms.

Ema filtreeris ja tõlgendas meile ühiskonnaelu ning me omakorda saime emaga seonduvaid tundeid üle kanda teistele inimestele ja eluolule laiemalt, ka riigikorra tajumisele. Kui ema oli heana tajutud ja paistis pealtnäha leplik, kuid varjatult kannatav ja vaenulik riigikorra suhtes, siis kandus see üle ka meie suhtumistesse.

Seega, seadusega ära keelamise asemel tuleks viha pigem lähemalt uurida ja püüda mõista. Muuhulgas tuleks kindlasti vaadelda nii viha kui armastust annektsiooni aegsete asjade, suhete, seoste, enda ja teiste tegevuste jms suhtes. Vihatud kord kaotati, kuid halva üllatusena märkasid paljud, et kadusid ka heana tajutud asjad-olud ja lootusrikkad tuleviku väljavaatedki. See tekitas paljudel ilmselt süütunnet ja kahetsust – näe, läkski täide, mida soovisin! – kuid soovi täitumine tõi kaasa ka ilmajäämise ja muud kannatused nii enesele kui teistele, ka lastele. Vabadus polnudki vaid rõõmustav ja vabastav, vaid tõi kaasa hoopis keerukamad küsimused kui vaid kahe poole vastandamine ja Valge Laeva ootuse ehk ihaluse hea ema-isa järele.

Me teadvustamatus meeleosas võivad enesekaitse süsteemid üritada heastada-taastada kõik, mis võimalik ning viha (hävitamine, tühistamine ja süüdistamine) suunatakse neile, kes ei lase olnut isegi kujutluslikult säilitada ega taastada. Nõnda võib juhtuda, et loome enesele ja üritame sisendada teistelegi mingisugust omapärast kujutluslikku segu Nõukogude aja isiklikest headest kogemustest ja isesisva vabariigi ihalustest.

Nostalgia kui hingepai & arengupidur

Peaaegu uskumatu, kui võimas võib olla armastuse kogemise ja selle kaotamise ähvardusel ilmneva hävitava viha ja süütunnete mõju heastamise-taastamise kujutlustele. Ilmselt on pidev magus-valusas nostalgitsemises mõnulemine, nõukaajast juurdunud mõttemustrite ja käitumise käepärasus seotud samuti surmahirmuga.

Riigikorda ja elulaadi pole sel juhul võimalik lahutada ei teineteisest ega oma elust ning identiteedist, sest need on haavatud meeles eristamatult segunenud. Nõnda väldime (tahtmatult) talumatute kaotuste tajumist, mis võiksid tuua esile tegelikkuse ja sisemise tõelisuse keerukad (rikkalikud) suhted-seosed. Leinamata kaotusvalu on talumatu ja sunnib meelele peale dissotsiatsioone. Leinas läbi töötatud kaotused saab liita osaks oma identiteedist ja seeläbi isiksuse, ühistkonna ning ka riigina kasvada.

Oletan, et kuni me ei suuda näha ülalkirjeldatud vastuolulist ja siiani hingitsevat olukorda oma meeles, seni jätkame tuttava ja turvalise Nõukogude aja varjude elus hoidmisega. Isegi neile vastandudes. Vabadus ja selle säilitamine sõltub tõelisest ning sisulisest iseseisvusest ja isemõtlemisest, mis ei saa innustust pelgalt vastandumistest ja ülemvõimu ihkavatest võitlustest, vaid võimaldab keerukamaid mõtlemisülesandeid märgata (koostada) ja üksteist vastastikku täiendades loovalt lahendada.

Artikli autor Meelis Sütt on psühhoanalüütiline psühhoterapeut

  • Toetun Melanie Kleini artiklile „Love, Guilt and Reparation“ (1937) e-raamatus „Love, Guilt and Reparation and Other Works 1921-1945 (Writings of Melanie Klein).“