Euroopa Komisjoni valge raamat Euroopa tuleviku kohta – keda huvitab?

Euroopa Komisjoni esindus Eestis korraldas märtsis iga-aastase arvamusliidrite visiidi Brüsselisse. Visiit toimus kõigest kaks nädalat pärast sündmust, mis andis tooni pea kõigil kohtumistel ja tippametnike esitlustes: Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oli 1. märtsil esitlenud nn valget raamatut Euroopa tuleviku kohta. Vähem kui aasta tagasi toimunud Brexiti referendumi ootamatu tulemus näis olevat andnud vajaliku tõuke, et hakata Euroopa Liidu olevikku rohkem lahti mõtestama ja tulevikule mõtlema.

Ülevaated tollest valgest raamatust jäid mind kummitama. Võib isegi öelda, et „ostsin ära“ president Junckeri poolt sõnastatud sissejuhatuse. Selles öeldakse, et septembri keskpaigas peetava Junckeri tähendusrikka “Olukorrast liidus” kõneni peaksid Euroopas peetama ulatuslikke arutelusid, „millesse on kaasatud Euroopa Parlament, riikide parlamendid, kohalikud ja piirkondlikud asutused ning kodanikuühiskond tervikuna“. Paika tuleb panna visioon sellest, millist Euroopa Liitu me järgmise kaheksa aasta perspektiivis näha soovime, millist Euroopa Liitu meil vaja on. Arutelude põhjal teeb president oma kõne raames esimese kokkuvõtte. Protsess sellega küll ei lõpe, aga võib eeldada, et see seab edasiste arengute jaoks olulise tonaalsuse.

Jõudes tollelt paaripäevaselt visiidilt Eestisse tagasi, jäin ootele. Kas tuleb laiaulatuslik teavituskampaania Euroopa ees seisvast laiapõhjalisest mõttetalgust? Kas saab lugeda ühiskonnaaktivistide, ettevõtjate, poliitikute, ametnike seisukohtasid välja pakutud stsenaariumide kohta? Kas kutsutakse kokku ümarlaudu?

Kuidas see kõik sobitatakse Eesti eesistumise ettevalmistustesse?

Tänaseks on visiidist Brüsselisse möödas neli kuud ning Junckeri kõneni on jäänud napilt rohkem kui kaks kuud. Ühtlasi on kätte jõudnud Eesti eesistumise aeg, kuid arvamusi Euroopa tuleviku valge raamatu kohta pole kuulda olnud. Kiire interneti-otsing näitab, et antud teemal on Eestis mõtteid avaldanud vähesed. Sõelale jäävad paar poliitikut, kes ei kuulu täna Riigikokku ega valitsusse ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis, mis on korraldanud ja korraldab ka edaspidi sel teemal seminare.

See paneb küsima, kas ja kuivõrd meile siin Eestis tegelikult Euroopa Liidu arengud korda lähevad? Kui palju on meil usku sellesse, et meie ideedel arengute osas üldse mingit kaalu on? Kas Euroopa Liit on Eesti inimestest jäänud nii kaugele, et ka meie poliitikutel pole põhjust ELi tulevikule tähelepanu pöörata, kuna need lihtsalt ei lähe meile korda? Arvestades, kui palju meie majandus ja selle kaudu ühiskonna heaolu, aga ka riigieelarve ning seadusandlus sõltub Euroopa Liidust, võiks teatud huvi selle vastu ju siiski säilinud olla.

Suhtumine Euroopa Liitu ning kodanike kuulda võtmisesse

Eesti rahvas peab Euroopa Liidu liikmelisust üldjoontes heaks. Eurobaromeetri viimase (september-oktoober 2016) küsitluse kohaselt leidis Eestis nii 63% vastanutest, olles kindlalt kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine 53%. Oleme selle näitajaga 28 riigi võrdluses kaheksandal kohal. Võrreldes sellele eelnenud aastaga, on suhtumine ELi Eestis isegi veidi paranenud (+1 protsendipunkt), samas kui ELis tervikuna langenud (‑2 pp).

Pilt muutub nukramaks, kui vaatame inimeste usku nende hääle kaalukusele Euroopa Liidu mastaabis. Sellisel juhul langeb Eestis vastav määr 17%-ni (ELis tagant teine tulemus). Ka Euroopas on usk oma hääle kandvusesse ühendust puudutavates asjades madal – 37%. Ühtlasi arvab kõigest 25% eurooplastest, et asjad on ELis liikumas õiges suunas ning 54%, et vales suunas. Eestis vastavalt 32% õiges suunas ja 37% vales suunas.

Suur osa Euroopa Liidu ees täna seisvast eksistentsiaalsest küsimusest ongi, kas kodanikud tunnevad, et tegemist on nö „meie asjaga“ või mitte.

Kui rahva ja ametkonna vahel leiab aset võõrandumine, on tulemuseks Brexiti-laadsed olukorrad. See ongi vahest kõige olulisem argument, miks praegu arutelusid aktiivselt pidada tuleks – et inimesed ei lööks käega. Oma väikse panuse saan anda sellega, et kirjeldan põgusalt viit stsenaariumit, mida valges raamatus on visandatud ja pakun neile juurde omapoolsed lühikommentaarid.

Valge raamatu viis stsenaariumit

Valge raamat visandab viis võimalikku stsenaariumit, mida mööda Euroopa Liit võiks järgmise kaheksa aasta jooksul areneda. Kõik on nö positiivsed stsenaariumid – eesmärgiks on ikkagi 27 liitu jääva riigiga ühiselt edasi liikuda. Lõpptulemus ei pruugi olla ühe valimine – lõplik siht võidakse panna paika, kaasates koostisosi erinevatest stsenaariumidest.

  • Samamoodi edasi

Arvestades ELi seniseid tormilisi arenguid, tundub, et sama rada edasi minemine ei pruugi tänases rahvusvahelises poliitreaalsuses olla kestlik lahendus. Midagi peab siiski vast muutuma.

  • Üksnes ühtne turg

Fookus saab olema ainult majanduslikel sidemetel, teistel teemadel ühisotsuseid ei tehta. Riikidevahelised seadusandlikud erinevused taolistes küsimustes suurenevad. Eesti on seni olnud seisukohal, et suurem ühistoimimine on meie julgeoleku garantiiks. Seda stsenaariumit järgides tuleks meie seisukohad fundamentaalselt üle vaadata.

  • Kes tahavad rohkem, teevad rohkem

N-ö mitmekiiruselise ELi stsenaarium. Mõneti eksisteerib see juba ka täna. Paralleeli võib tuua näiteks Schengeni või euroalaga, kuhu ei kuulu kõik ELi liikmed. Juhul, kui minna seda teed, võivad liikmesriigid, kes soovivad teatud valdkonnas (näiteks julgeolek, maksustamine vm) teha suuremat koostööd, moodustada nö omaette väiksemad liidud, jättes kõrvale asjast mittehuvitatud. Juhul, kui mõned liikmesriigid teatud koostööd pidurdavad, võimaldab see stsenaarium koostöösoovijatel siiski edasi liikuda. Ka Eesti puhul on olnud kuulda vastavat stsenaariumit pooldavaid ideid. Oleme üldjoontes lähtunud põhimõttest, et tugevam koostöö on meie huvides (sh julgeoleku eesmärgil). Samas peame kaaluma riske, et me ei jääks lisaks geograafiale ka sisult ELi perifeeriasse, kui peaksime mingitel põhjustel jääma olulistest koostöövõimalustest kõrvale.

  • Teeme vähem, aga paremini

Stsenaarium nõuab liikmesriikide uut arutelu ja kokkulepet, millised on EL ühiselu valdkonnad ja mis peaks jääma iga liikmesriigi enda otsustada. Võrreldes teiste stsenaariumidega, nõuab see kõige sisulisemaid arutelusid ning laiapõhjalisi otsuseid. Ideaalis võiks see tähendada liigse keskse reguleerituse vähenemist. Riskiks on aga, et vaid liikmesriikide reviiriks jäävad teemad, mille ühine käsitlemine on Eesti jaoks oluline.

  •  Teeme palju rohkem koos

Liikmesriigid otsustaksid võimu, vahendeid ja otsuste tegemist senisest veelgi enam jagada. Mainitud stsenaariumi võiks teatud mõttes vaadelda nn Euroopa Ühendriikide suunas liikumisena. Ehkki see kätkeb kindlasti ka positiivseid külgi, on tänases poliitreaalsuses küsitav, kuivõrd sellised arengud liikmesriikide kodanike heakskiitu pälvivad. Oht on, et rahva ja ELi institutsioonide võõrandumine süveneb, tuues kaasa Brexiti-laadseid arenguid ka ülejäänud 27 liikmesriigis.

Nagu näha, vajavad Euroopa Komisjoni visandatud stsenaariumid väga põhimõttelisi strateegilisi otsuseid. On viimane aeg nende üle sisukalt arutada! Või leppida, et septembris teeb president Juncker oma järeldused teatavaks nii, et Eesti kodanikuühiskonna häält pole kuulda olnud.


Artikli autor Priit Roosimägi on DNB Panga krediidianalüüsi osakonna juht. Antud artiklis avaldab autor oma isiklikke mõtteid, mis ei pruugi väljendada DNB Panga ametlikke seisukohti.