Solvata või mitte solvata? See on küsimus

Foto: Rocky Sun, Flickr, Creative Commons

Kellegi solvamine on kiireim viis ennast kuuldavaks-nähtavaks teha, sest see tekitab elavat vastukaja. Probleem on selles, et inimesed harjuvad ja iga kord tuleb panuseid tõsta. Tippu jõuavadki vaid tõelised solvangumeistrid, nagu mõlema suurriigi presidendid on ilmekalt osutanud.

Õpikunäite võib leida ka Hollywoody filmist Tune in Tomorrow (põhineb Mario Vargas Llosa romaanil Tädi Julia ja kirjamees). Üks kesksetest tegelastest, raadiokuuldemängude maniakaalne stsenarist lisab oma teksti pidevalt solvanguid albaanlaste aadressil. Loomulikult protesteerivad need asjatute solvangute peale, mis omakorda tagab kuuldemängudele avaliku huvi ja edu (lisaks muidugi romantiline intriig). Stuudio põletatakse lõpuks albaanlaste poolt maha. Stsenarist mainib seepeale, et tal pole albaanlaste vastu tegelikult midagi. Kui järele mõelda, siis hoopis need norrakad …

Kas tuleb tuttav ette? Hoopis need (venelased, eestlased, soomlased, muhameedlased, naised, mehed, noored, vanad, homod, heterod, puukallistajad, ametnikud jne)! Vali, keda solvata ja võidad tasuta promo oma mõtetele. Kui neid on.

Solvang levib meedias nagu kulutuli, kuid tuntust ei tasu segi ajada usaldusväärsusega. Nagu fast food on saanud vastandiks slow food’i, nii on ka kiirsolvangutele alternatiiv – ei, mitte aeglane solvang, vaid põhimõtteliselt teistsugune viis ennast kuuldavaks ja usutavaks teha. See on viisakus.

Viisakus võib mõjuda aeglasemalt, kuid ei jää mõjuta.

Koolitustel räägitakse keeruliste sõnadega brändingust ja kommunikatsioonist, kui enamasti piisaks lihtsalt viisakast käitumisest – meist enamikule on seda ju mingis eluetapis õpetatud. Lihtne, argine viisakus loob nii positiivse meeleolu, kui ka enda sõnumite vastuvõtuks soodsa pinnase. Korduvviisakus tugevdab mõju. Juba Miguel de Cervantes teadis, et miski ei maksa nii vähe ega hinnata inimeste poolt nii kõrgelt kui viisakust.

Aga mida on ühel 16. sajandi kirjanikul õpetada tänapäevale? Tuuleveskitega võitlemiseks pole aega ja ka viisakus on liiga aeganõudev viis ennast kuuldavaks-nähtavaks teha. Kindlam viis on kellelegi ilma pikema viisakuseta verbaalselt pasunasse sõita. Tundub, et tänapäeva PR-töökäskude nimistusse kuuluvad „sõitmine pasunasse mõnuga“ (380 €), „pasunassesõit tuimalt“ (260 €) ja „pasunasse panemine kirega“ (1000 €).

Kärekeelseid inimlausujaid, kes räägivad asjadest nii nagu need on, peetakse otsekohesteks. Ilmselt on sel juhul kõige ausam ja otsekohesem poe taga õlut libistav parm, kelle arvamus laiemale avalikkusele ometigi korda ei lähe. Tõsi, ülikonnastatud ebaviisakus on tunduvalt rafineeritum, teiste lolliks tembeldamisel on loodud lausa virtuoosseid keelekujundeid. Mõtted sellest ei muutu, väiklane enda väljaelamine jääb inimbrändi iseloomustama sellegipoolest.

Tagasi alguse juurde. Ühtede solvamine võib anda hetkeks plusspunkte teiste seas, tõsta sind viisakast mürast korraks kõrgemale. Pidevalt panuseid tõstes kaob solvangutelt vägi ja ainus, mis alles jääb, on solvaja enda kuulsus. Lõppkokkuvõttes kujundab see solvaja olemust, turunduskeeles kuvandit või ka isikubrändi. Lisaks pole pikas perspektiivis solvamine mitte kuidagi kasulik. Millist kasu peaks tekkima enda lähedusse solvatute ja alandatute tekitamine?

Teiste solvamine, neisse üleolev või lihtsalt ebaviisakas suhtumine osutab sama lühikesele perspektiivitundele kui on tavalisel koolikiusajal.

Kuulsus koguneb, kuid ainult omasuguste seas. Pärast on kurb, et millegi muuga ei osanud pildile pääseda.

Nii et tasub öelda tere ja head aega, aitäh ja palun! Mitte solvata! Vabanda, kui seda kogemata teinud oled! See ei ole poliitkorrektsus, see on tavaline viisakus, mis lubab probleeme arutada ja lahendada. Heatahtlik suhtumine inimestesse on raske, kõigisse ei saa ega peagi heatahtlikult suhtuma. Küll on aga võimalik mitte muutuda sarnaseks inimestega, kellele või kelle arvamusele ennast vastandad. Arthur Schopenhaueri arvates on „viisakus tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus.“

NB! Jah, ma tean, et mõned inimesed solvuvad ka ilma solvamata. See on ebakindluse üks vormidest. Nagu ka solvamine.

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, kommunikatsiooniekspert ja toimetaja. Kord kuus jagab Peep Edasi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid ümbritseva kohta kommunikatsioonieksperdi vaatenurgast. Loe artikleid (9)