Anders Härm: mängumasin – väike võrkpalliessee

Foto: Eesti Võrkpalli Liit

Ameerika kirjanikul Paul Austeril ei ole vist ühtegi raamatut, kus ühel või teisel moel ei kerkiks esile pesapalli motiiv. Tema andumus sellele spordialale on fenomenaalne ja teadmised mängu ajaloost detailsed. Kuigi mõnikord tunduvad tema pesapalliheietused romaani ökonoomia ja narratiivi seisukohalt täiesti üleliigsed ning ei formuleeru mitte kuidagi kõnekateks kujunditeks, on see ilmselgelt autori jaoks ülioluline ja võibolla just see liim, mis tema jaoks kõiki tekste seob.

Soome filosoof ja visuaalkultuuri uurija Max Ryynänen töötas aastaid Poris Aalto ülikooli filiaalis ning avastas ennast linnas, kus ei toimu mitte midagi peale iganädalase Soome liiga jäähokimängu, pidamas hokiteemalist blogi, mis saavutas kiiresti tuntuse Soomes ja mida tsiteerisid lõpuks ka NHL-iga seotud veebiväljanded. Oma jäähoki esteetika ja filosoofia on ta kokku võtnud raamatus “Roskamaali”. “Tead, millest ma ühel hetkel aru sain, Anders?” ütles ta mulle meie esimesel kohtumisel: “Kõik inimesed, isegi hokimängijad, vajavad natukene filosoofiat.” Jah, neid tekste kus kohtuksid Hegel ja Teemu Selänne ei ole maailmas just ülemäära palju.

Minu stiihia on võrkpall ilmselt juba sellest hetkest alates kui ma 1988. aastal esimest korda trenni läksin ja võibolla just Ryynäse eeskuju ajendaski järgnevat teksti siin kirja panema. Praegu on kell 13.00, on esmaspäev 19. juuni. Magasin täna kaua ja lõpetasin just hommikusöögi, sest vaatasin öösel, kuidas Eesti võrkpallikoondis mängis Mehhikos Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi finaali Hispaaniaga. Ja võitis kindlalt 3:0 nii, et hispaanlastel ei tekkinud vähimatki võimalust mängu sisse saada (kui esimese geimi keskpaik välja arvata).

Eesti võrkpalli jaoks on tegemist täiesti erakordse aastaga.

Sellist aastat pole kunagi varem nähtud: eelmise aasta Euroopa liiga võiduga tõusti Maailmaliigasse, mille III tugevusgrupp nüüd võideti; MM kvalifikatsiooniturniiril jõuti alagrupi teise kohaga Venemaa järel teise ringi ning vaadates lisavalikturniiri vastaseid on MMile jõudmine esmakordselt TÄIESTI REAALNE, mis oleks väga big deal.

Sügisel on ees ootamas EM-i finaalturniir, kus hea õnnestumise korral võib koondis kindlasti tulla esikaheksasse, või miks ka mitte – mängida medalitele. Eesti koondis on hetkel tugevam kui kunagi varem: igal positsioonil on olemas maailmaklassiga mängija või koguni kaks-kolm ning eesti koondise peatreener, rumeenia päritolu Georghe Cretu on suurepärane leid: koondislaste kommentaaride järgi otsustades võrkpallinüanssidesse filosoofilise sügavusega laskuv mees, kellest võib veel lähiaastatel saada mõne suure klubi või koondise peatreener. Isegi ilma kahe kogenud mängijata, Martti Juhkami ning Keith Pupartita, on suudetud sel kevadel peetud 13. turniirimängust (MM kvalifikatsioon & Maailmaliiga) võita 11, kaotatud on vaid Venemaale MM kvalifikatsiooni otsustavas mängus ning tööõnnetusena Tuneesiale Maailmaliiga alagrupikohtumises.

Kuid mitte sellest ei tahaks ma siinkohal rääkida, sellest kõigest räägib spordimeedia pidevalt niikuinii, vaid lihtsalt jagada mõningaid tähelepanekuid võrkpalli/mängu kohta laiemalt.

Spordiloba ja mäng

Olin kaua otsinud ettekäänet võrkpallist midagi kirjutada ning see kevad-suvi andiski lõpuks põhjuse ajada pisut “spordiloba” nagu Umberto Eco seda vahest üldse kõige tuntumas spordivastases essees nimetas. Teatud mõttes siis vana hea “tsirkuse ja leiva” fenomen oli see, mis Ecot häiris: sellal kui pööbel vaatab sporti ja järab hot dogi kõrvale, saavad valitsejad omaette rahus toimetada.

Eco jaoks oli spordist rääkimine mingit sorti asendustegevus, mõne olulise poliitilise ja sotsiaalse teema vältimine või sellest kõrvale põiklemine.

Kuid kas see ei olegi mingis mõttes igasuguse mängu eesmärk? See, mis muudab mängu kui sellise inimese jaoks atraktiivseks tuleneb justnimelt sellest, et mäng on ajutine maailm tavalise maailma sees ning seal on tavapärane reaalsus teatud kokkuleppelises ruumis ning teatud ajaks peatatud koos nö päris reaalsuses kehtivate võimusuhete ja hierarhiatega.

Ühelt poolt on selge, et mäng vastandub “päris maailmale”, olles tegelikkuse vastandiks, kuid teisalt on mängu reaalsus ka teatud tegelikkuse mudeldamise viis, mis erinevalt päris maailmast on korrapärane ja allub kindlatele reeglitele, luues inimesele teatud rahulolutunde. Tunde, et maailma suudetakse kontrollida: kui teha nii, siis juhtub see, kui teha teisiti, siis toimub midagi muud jne. Nagu ütles tuntud hollandi antropoloog Johann Huizinga oma “Mängivas inimeses”: “/…/ mäng loob korda, on kord. Ta toob ebatäiuslikku maailma ja stiihilisse ellu ajutist, piiratud täiuslikkust. Mäng nõuab absoluutset korda. Pisimgi kõrvalekaldumine sellest rikub mängu, võtab talt tema olemuse ja teeb ta väärtusetuks.” Mängu paradoks seisneb niisiis selles, et olles küll algusest lõpuni kunstlik ja kokkuleppeline, “ainult mäng”, tekitab ta ometigi reaalseid afekte.

Kunsti ja sporti seob mõlema mänguline ja mitteutilitaarne iseloom, mis tähendab, et nii kunstilise mängu kui ka sportmängu eesmärk on mittetootlik. Ja mäng jaguneb Huizinga arvates kas millegi esitamiseks (kunst) või millegi pärast võitlemiseks (sport). Kuid ta nägi nii kaasaegse kunsti kui ka spordi puhul (ta kirjutas oma tekste 20ndatel aastatel) mänguelemendi korrumpeerumist ja mängulisuse allakäiku. Professionaalses spordis kaduvat õige mängutunne ning individualiseeriv ja enesest teadlik kunst kaotab oma lapselikkuse ja süütuse. Pigemini tundub, et nii kunsti kui ka spordi probleem tuleneb sellest, et olles küll ise mittetootlikud, on nad on ise muutunud tooteks, ehk siis nende mittetootlikkusel on paradoksaalsel kombel tekkinud kaubanduslik väärtus.

Rütm, male & masin

Võrkpalli nii nagu kõiki antagonistlikke ja kollektiivseid spordialasid käsitletakse lahingu või sõja metafoori kaudu ning seda tüüpi mängude ajalugu ulatub kaugele. Kuid erinevalt näiteks jalgpallist või korvpallist, mis on ilmselgelt lähivõitluse alad, on võrkpall meeldivalt mittekontaktne sport. Võrkpalli võiks käsitleda seega pigem kaeviku- või positsioonisõja terminoloogias, kus teineteist vastastikku üle võrgu pommitatakse. Kui aga võrrelda mõne teise spordialaga, ei saa ma kuidagi lahti tundest, et võrkpall meenutab enim ehk hoopis malet. Loomulikult mitte kombinatsioonide lõpmatuse või käiguks kulutatava aja poolest: otsused võrkpallis tuleb vastu võtta kiiremini kui enamustes mängudes, mis ei põhine üksnes reaktsioonikiirusel. Ja loomulikult on male individualistlik, võrkpall kollektiivne sport, pigem on see sarnasus oma olemuselt formaalset laadi.

Nii nagu teisteski pallimängudes on ka võrkpallis erinevatel mängijatel erinevad rollid: temporündaja ründab üksnes keskelt (positsioonilt 3), nurgaründajad sõltuvalt serviasetusest enamasti positsioonilt 4 või 6, aga ka positsioonilt 2, diagonaalründaja enamasti positsioonilt 1 või 2, aga ka positsioonilt 4, temporündajad tagaliinis ei mängi, vaid asendatakse spetsiaalse tagaliinimägija ehk liberoga jne.

Kui näiteks korvpallis on suhteliselt tavaline, et eesliinimängija viskab kolmese või jalgpallis kaitsja lööb värava, siis see, et libero ülemängitud pall punktiks maandub on erakordne ning ka sidemängija toodud punkt on pigem erandiks kui reegliks. Seega võib öelda justkui oleks teatud positsiooni mängijate liikumised väljakul piiratud teatud käikude ja teatud suundadega nii nagu malenditel malelaual. Eriti torkab selline “maleesteetika” silma kaasaja kombinatsioonidevaeses jõumängus, kus variatiivsust on väga vähe.

Üks spordikommentaatorite meelisklišeesid “meeskonnast kui masinavärgist”, ei päde vististi ühegi mängu puhul nii täpselt kui võrkpalli puhul.

Hästitoimiv võrkpallimeeskond toimibki teatud mõttes masinliku täpsusega vastuvõtust ründelöögini. Rünnaku rütm, kus mängijad toimivad justkui hammasratastena, on üks keskseid indikaatoreid selle kohta, kas masin funktsioneerib hästi või mitte. Eesmärgiks on optimeerida aeg vastuvõtust ründelöögini: kõik puuted proovitakse teha võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult kiiresti ja samas nii täpselt, et vastasel ei jääks aega ehitada üles adekvaatset kaitsemängu: saada paika blokk ja võtta kaitses kohad üles.

Võrkpalli masina-metafoori võimendab kindlasti ka malekäikude laadne rünnakuesteetika või koreograafia, mis on range ja reeglipärane. Võiks isegi öelda, et see on teatavas mõttes klassitsistlik. Huizinga tõdemus, et mäng on tulvil kaht kõige õilsamat omadust, mida inimene võib asjades aduda ja ka ise väljendada – rütmi ja harmooniat -, kehtib võrkpalli puhul peaaegu täielikult. Rütmi võiks pidada isegi võrkpalli üheks kesksemaks kategooriaks. Võiks isegi öelda, et mõlema meeskonna eesmärgiks ongi lõhkuda ära vastase rütm, tekitada masina hammasrataste vahel ebakõla, hakkida seda lihvitud tantsu nii, et see viiks vastase eksimusteni ning samas hoida oma rütmi ja masin käimas varieerides rünnakupositsioone ning tehes tööd kaitses.

Mõningase ebastandardsuse kaitseks

Kuid ka selles ranges süsteemis tõusevad ikkagi esile ebastandardsed või loomingulised mängijad, kes suudavad näiliselt võimatud olukorrad ära lahendada. See, mis tegi nii eriliseks brasiillase Giba või teeb praegu maailma parimaks võrkpalluriks peetava prantslase Ngapethi, on just nende mängu lai variatiivsus. Pisut sarnaseid jooni on järjest lisandumas ka Robert Tähe mängu. Täht on küll 20 sentimeetrit lühem kui samuti väga kõrgel tasemel mängiv Oliver Venno, kelle peamine funktsioon diagonaalründajana pealegi ongi palju punkte tuua. Kuid viimasel kahel aastal on Täht selgelt olnud peaaegu igas mängus mõnevõrra resultatiivsem. Tema rünnakuarsenal on mitmekülgsem, tema tegutsemine osavam, millest tulenevalt ka tema võime lahendada ebastandardseid olukordi ning tõsteid, mis rütmist väljas, lihtsalt suurem. Seega meeskonna tase ei tule tegelikult esile mitte siis kui mängitakse heas rütmis, vaid just siis kui tuleb lahendada arütmilisi olukordi, mis muidugi ei ole kellegi jaoks mingi üllatus.

Samas mulle oli mõnevõrra üllatav, et kui Eesti mängis hiljuti Taipeiga 3:2 ning oli püsti hädas nende 80ndate aastate stiilis kombinatsiooniderohke mänguga, siis järeldus, mis kõlama jäi oli ikka see, et sellise mänguga tänapäeval ikkagi ei võideta. Tõepoolest, 90ndatel aastatel sai valdavaks jõuline ning sirgjooneline võrkpall koos tugeva hüppelt serviga varasemalt domineerinud kombineerimise ja trikitamise asemel, kus servi rünnakuelemendina ei kasutatud. Kuid kas ei võiks eriti Eesti sugustele meeskondadele edu tuua just nimelt jõumängu kombineerimine teatud rünnakupositsioonide varieerimisega, ajada mängumasin keerukamaks ning mitmekülgsemaks, mis võimaldaks ka mängijate idiosünkraasiatel paremini esile tõusta?

Väga keeruline on võimsamaid meeskondi lihtsalt surnuks lüüa, samas kui teatud ebastandardsed kombinatsioonid võimaldaksid ehk teatud olukordi kreatiivsemalt lahendada.

2012. aasta Olümpiafinaalis suutis Venemaa 0:2 kaotusseisust võita suuresti tänu treeneri absoluutselt pretsedenditule otsusele. Nimelt võttis Venemaa koondise peatreener Vladimir Alekno välja kehvalt mänginud diagonaalründaja Maksim Mihhailovi ning nihutas 2.17 pika temporündaja Dmitri Musserski tema koha peale. Olukorras, kus vastase mängu õpitakse tundma pisimate nüanssideni, kus statistika on olemas kõigi ründajate eelistatumate rünnakusuundade jms kohta, lõi Musserski asetamine positsioonile, kus brasiillased teda kunagi näinud ei olnud, kogu nende kaitsemängujoonise lihtsalt sassi. Loomulikult õnnestus tal see mäng ka väga hästi, kuid kas siin ei olnud otsustav justnimelt olukorra ebastandardsus, mis võimaldas venelastel hakata lõhkuma brasiillaste hästi toimivat masinavärki?

Ehk siis ebastandardsus tekitab rohkem võimalusi ning rohkem võimalusi tähendab keerulisemat mängumasinat, mida vastased peavad alles lahtimõtestama ja muukima hakkama.

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (6)