Ameerika kirjanikul Paul Austeril ei ole vist ühtegi raamatut, kus ühel või teisel moel ei kerkiks esile pesapalli motiiv. Tema andumus sellele spordialale on fenomenaalne ja teadmised mängu ajaloost detailsed. Kuigi mõnikord tunduvad tema pesapalliheietused romaani ökonoomia ja narratiivi seisukohalt täiesti üleliigsed ning ei formuleeru mitte kuidagi kõnekateks kujunditeks, on see ilmselgelt autori jaoks ülioluline ja võibolla just see liim, mis tema jaoks kõiki tekste seob.

Soome filosoof ja visuaalkultuuri uurija Max Ryynänen töötas aastaid Poris Aalto ülikooli filiaalis ning avastas ennast linnas, kus ei toimu mitte midagi peale iganädalase Soome liiga jäähokimängu, pidamas hokiteemalist blogi, mis saavutas kiiresti tuntuse Soomes ja mida tsiteerisid lõpuks ka NHL-iga seotud veebiväljanded. Oma jäähoki esteetika ja filosoofia on ta kokku võtnud raamatus “Roskamaali”. “Tead, millest ma ühel hetkel aru sain, Anders?” ütles ta mulle meie esimesel kohtumisel: “Kõik inimesed, isegi hokimängijad, vajavad natukene filosoofiat.” Jah, neid tekste kus kohtuksid Hegel ja Teemu Selänne ei ole maailmas just ülemäära palju.

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (8)