Igor Sööt: Languedoc-Roussilion – fööniks tõuseb tuhast. Esimene osa

Viinaaed Languedoc'is Pic Saint-Loup's (Domaine de l'Hortus)

Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni aastakavas on vist küll juba algusest peale olnud alati vähemasti üks õppereis aastas mõnda markantsesse veinipiirkonda, et anda võimalus oma liikmetele saada praktilisi teadmisi eri maade ja piirkondade veiniviljeluse, aga samuti toidukultuuri ja muidu eluolu kohta. Kui teinekord ei ole pingelise tööhooja tõttu olnud võimalik moodustada gruppi ainult oma liikmetest, on ESA meeleldi andnud võimaluse liituda veinisõpradele muudest eluvaldkondadest. Alati üritatakse külastada meie maaletoojate poolt Eestis esindatavaid veinimaju, aga võimalusel külastatakse ka meil esindamata markantseid mõisaid.

Nii ka sel aastal, kui 21. mai varahommikul kogunes Tallinna Lennujaama seltskond sommeljeesid ja veinisõpru, keda me isekeskis hellitavalt „võttegrupiks“ kutsuma hakkasime, et võtta suund Lõuna-Prantsusmaale, täpsemalt Languedoc-Roussillon’i piirkonda.

Miks siis just Languedoc? Üldlevinud arusaama järgi on ju tegemist odavat ja igavat massiveini tootva piirkonnaga, kust ükski sommeljee ega veininina tõenäoliselt miskit põnevat ja nautimisväärset naljalt ei leia. Aga sellepärast, et tänaseks on piirkonnast kujunenud Euroopa kui mitte kogu maailma kõige kiiremalt arenev veiniregioon, kuhu on paisatud tohutuid investeeringuid nii kaasaegsete tehnoloogiate kui ka know-how arendamiseks.

Saame tuttavaks – piirkonna üldiseloomustus

Languedoc’i veiniregioon asub Lõuna-Prantsusmaal piki Vahemere rannikut ja ka sügavamale sisemaale ulatudes alates Nimes’i linnast idas kuni Limoux’ni läänes, piirnedes põhjast, loodest ja läänest Sud Ouest-i veinipiirkonnaga. Lõunapoolseim piir mere ääres on Port Leucate küla. Languedocis katavad viinaaiad ca 180 000 hektarit (kvaliteetveine ehk siis apellatsioonitähisega veine tehakse 32 000 hektaril). Kasvatatakse väga laia viinamarjade sortimenti. Peamised heledad marjasordid on: Chardonnay, Sauvignon Blanc, Grenache Blanc, Chenin Blanc, Muscat Alexandria, Roussanne ja Rolle. Peamised tumedad marjasordid on: Syrah, Grenache, Cabernet Sauvignon, Carignan, Merlot, Mourvèdre.

Valmistatakse väga laia valikut veine: kuivi punaseid, valgeid, rosé-veine, vahuveine, dessertveine (Vin Doux Naturel –VDN – kangestatud magusad veinid). Ka veinide kvaliteedigamma on ülimalt lai alates tippklassi KPN punastest, valgetest ja dessertveinidest kuni odava klassi KGT veinideni. Lisaks destilleeritakse osa baasveinidest ja toodetakse hulgaliselt Eau de Vie’d.

Piirkonna kaart (princetoncorkscrew.com)

Roussillon’i veiniregioon piirneb põhjas Languedoc’i regiooniga ja lõunapiiriks on Hispaania piir. Viinaaiad laiuvad ca 16 000-l hektaril väga varieeruval maastikul, alates Vahemereäärsetest tasandikest ja lõpetades Pürenee mäestiku järskude kõrgete nõlvade ja sügavate orgudega. Põhilisteks viinamarjasortideks on Grenache, Carignan, Syrah, Mourvèdre, Muscat Petit Grains, Muscat Alexandria, Grenache Blanc ja Grenache Gris.

Valmistatakse kuivi punaseid, valgeid ja rosé-veine, kuid piirkonna visiitkaardiks on hoopiski kangestatud valged ja punased dessertveinid (VDN).

On teada, et enamik tuntud kangestatud veinide valmistamise tehnoloogiaid (portvein, šerri jne.) on leiutatud Roussilloni aladel.

Maailma esimese vahuveini sünd

Languedoc-Roussillon’i veinitootmise ajalugu on pikk ja värvikirev nagu Vahemere äärsetele aladele kombeks. Esimesed viinapuud tõid piirkonna aladele kreeklased ja foiniiklased. On tõendeid, et esimesed foiniiklaste viinaaiad andsid hüva veini Costa Brava ja Roussilloni aladel ca 600 aastal eKr ja kreeklaste omad Narbonne’i lähistel Languedoc’is umbkaudu 480 aastal eKr. Tõsisemaltvõetav veinivalmistamine algas kogu regioonis siiski allaes 1. sajandil pKr, kui roomlased regioonis kanda kinnitasid. Languedoc’st sai üsna kiirelt üks toonase maailma suurimaid veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade kasvualasid. Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist jäi regioon sõdade ja võimuvahetuste tallermaaks , kuid veini toodeti vahelduva eduga ikkagi edasi. Regiooni hilisemast ajaloost tasuks vahest esile tuua 2 tähtsat sündmust, mis andsid alguse mõnedele muutustele kogu Vana-Euroopa veiniviljeluses.

1276. a. pandi maha esimene tõsine maamärk selle regiooni veininduses.

Väga värvika elulooga Kataloonias itaalia päritolu peres sündinud alkeemik Arnaldus da Villanova kolis Montpellier’st Perpignan’i ja märkas kohe, kuidas Roussillon’i veinimeistrid oma veinide säilitamisega sealses kuumas kliimas hädas on. Olles varemalt elanud Pärsias ja uurinud kohalike parfüümide valmistamise tehnoloogiaid, tuli tal idee destilleerida veini. Tulemuseks oli midagi vägevat – ta nimetas selle kui aqua vita (eau de vie) ehk siis maakeeli eluvesi, mis oma olemuselt oli lihtlabane viinamarjapuskar, mille pisut kvaliteetsemalt valmistatud vorme tunneme täna armanjaki või hoopis konjaki nime all. Tal tekkis idee veinide konserveerimiseks, lisades veel käärivale veinile oma eau de vie’d. Tulemuseks oli magus kange vein, mida kohalikud kohe väga armastama hakkasid ja mis kõigele lisaks omas ka lausa erakordselt pikka eluiga. Oli sündinud Vin Doux Naturel (VDN) e. naturaalselt magus vein. Juba mõnikümmend aastat hiljem hakati Hispaanias ja Portugalis kasutama sama teadmistepagasit ning sündisid kuulsad šerrid ja portveinid.

1531. aastal tehti regioonis teist korda tõelist ajalugu.

Saint-Hilaire klooster Limoux’s

Limoux’s asuv Sainte-Hilaire nunnaklooster oli aastaid valmistanud veini kohalikust kõige popimast viinamarjasordist Mauzac’st e. Blanquette’st. Kuna Mauzac ei taha kehvematel aastatel Limoux jahedamatel nõlvadel alati hästi valmis saada, siis lisasid nunnad enne veini käärimapanemist teinekord mahlale suhkrut. See muutis, aga, käärimisprotsessi sageli kontrollimatuks ja tulemuseks oli huvitav kihisev jook, mis sugugi kõigile joojatele ei meeldinud. Sageli kääris vein pudelis edasi ja tekkinud gaasi rõhu all purunesid pudelid ning sellest johtusid vigastused ja muud pahandused. Kuna nunnad maksid igal aastal makse kohalikule Arques’ parunile, siis oli selge see, et osa sellest maksti veinide kujul. 1531. sügisel naasis sõjakas parun oma järjekordselt võidukalt retkelt ja avas äsja kloostrist saabunud veinilaadungist ühe pudeli. Kõlas vali pauk ja pudelist lendas vahujuga. Parunile meeldis see ja meeldis ka kihisev vein. Ta tellis seda veini kloostrilt veelgi.

Maailma esimene vahuvein – Blanquette de Limoux – oli sündinud. Ja oli sündinud traditsioon – avada võidu auks pauguga vahuvein.

Üha enam ja enam levis heade Languedoc’i ja Roussillon’i kuivade ja magusate veinide vool üle Prantsusmaa, millele andis lisatõukeid 17. sajandil valminud suur Sète sadam, Canal du Midi väljaehitamine ning üleriigilise teedevõrgu areng. 19. sajandil viis raudteeliikluse areng ja sellest tulenevad kiire transpordi võimalused regiooni veininduse kõikide aegade tippu ja oma 460 000 hektaril laiuvate viinaaedadega oldi toona maailma suurim viinamarjakasvatuspiirkond. Suudeti toota hulgaliselt tippveine nii Pariisi kui ka teiste Euroopa suurlinnade rikkuritele kui ka odavamat ja lihtsamat kraami tavakodanikele, kelle veinitarbimise harjumuse juurdumine oli jõudsal kasvuteel.

Kiirustamine maksab kurjalt kätte

Kahjuks pole head ilma halvata ja 1868. aastal piirkonda tabanud viinapuu juuretäi – phylloxera – ülikiire hävitav levik jättis mõne aastaga toona maailma ühtesid parimaid veine valmistanud Languedoc’i viinaaedadest järgi haledad mälestused.

Üsna rikka eluga harjunud veinitootjad jäid kiirelt hätta ja Ameerikast toodi kohale laevalastide viisi phylloxera’le resistentseid viinapuutüvesid. Algas massiline ümberistutamine ja pookimine.

Kuna oli vaja kiiresti oma positsioone taastada, hakati juba väga noortelt viinapuudelt saadud marjadest veini tegema.

1900. aastaks oli keskmine tootlikkus 120 hektoliitrit hektarilt. See on vähemalt poole võrra ja enamgi veel suurem tänapäeva mõistes kvaliteetse veini tootmisel vastuvõetavast tootlikkusest. Valmisid kohutavalt halvad veinid, mida hakati „parandama“ šaptaliseerimisega e. siis suhkru lisamisega käärimisprotsessi pikendamiseks, punapeedi mahlast valmistatud „veini“ lisamisega jne. Nõudlus Languedoc’i veinide järgi langes järsult, hinnad kukkusid drastiliselt ja palju tootjaid pankrotistus.

20. sajandil, tänu sõdadele ja majanduskriisidele jäigi Languedoc põhiliselt odava, põhiliselt töölisklassi ja meremeeste tarbeks massiliselt toodetava madalakvaliteedilise veini piirkonnaks. Alles 1980ndateks oli osade alampiirkondade tootjate tase tõusnud nii kõrgele, et anti välja kvaliteeditunnused – apellatsioonitähised.

Uus tõus

Sealt peale on nii Languedoc kui ka Roussillon hakanud veinipiirkonnana arenema kiirelt ja tänaseks on kvaliteetveinide osakaal järjest kasvamas. Järjest uued külad on hakanud saama eraldiseisvaid terroir-põhiseid apellatsioonitähiseid, veinimeistrid rakendavat modernseid tehnoloogiaid ja tipptasemel teadmisi. Tänaseks on juba ca 30% kvaliteetveinide tootjaid saanud biodünaamilise- või mahepõllumajandusliku veiniviljeluse sertifikaadi (see on kõrgeim näitaja ühe regiooni kohta kogu Euroopas) ja see trend on jätkuvas kasvusuunas.

Coume del Mas VDN-d

Languedoc’i viinamarjakasvatuse suurimaks mõjutajaks on vahemereline kliima, mis on teadaolevalt ideaalseim suure osa tuntud vitis vinifera sortide viljelemiseks. Suved on kuumad, päikeselised ja kuivad, kevad ja sügis pehmed ja soojad. Talved on mõõdukalt soojad ja päikeselised. Temperatuur langeb viinamarjade kasvualadel üliharva alla null-kraadi. Vihma sajab harva. Statistiliselt on tegu Prantsusmaa kõige vihmavesema piirkonnaga ja see on sageli pisikeseks nuhtluseks veini valmistajatele.

Väga oluliseks teguriks piirkonna viinamarjakasvatuses on tuuled. Talvised tramontane’d ei lase areneda viinapuid kimbutavatel nakkustel ja hävitavad ka kahjurite mune. Vahemerelt suviti puhuvad tuuled on need, mis leevendavad kuumust ja lubavad kaasatoodud niiskusel harva ka vajaliku vihmana maapinnale sadada. Regiooni loodepoolseid alasid mõjutavad üsnagi tõsiselt Atlandilt saabuvad õhuvoolud ja see muudab üsna oluliselt Cabardes’i, Minervois’ ja Limoux’ alade veinide iseloomu ja kvaliteeti. Mikrokliimat mõjutavad samuti Vahemeri ja briisid, mida sisemaa poole, seda enam ka viinapõllu kõrgus merepinnast.

Kuna Languedoc on territoriaalselt üsna laialdane, siis esineb väga suur hulk erinevaid pinnasetüüpe. Pole mõtet kõiki loetlema hakata, kuid parimad viinaaiad asuvad jõeorgude savikatel alluviaalsetel setetel, mäekülgede lubjarikastel pinnastel või mereäärsete alade kiltkivistel savipinnastel. Liivasavistel ja liivakatel tasandikupinnastel valmivad madalama kvaliteeditasemega viinamarjad.

Järgmises kahes artiklis tutvustan külastatud veinimõisaid ja meeldejäävamaid veine lähemalt ning annan ka mõned kohalikud restoranisoovitused.

Artikli autor Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja kuulub Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni(ESA)  juhatusse.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja kuulub Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni(ESA) juhatusse. Loe artikleid (11)