Juhtus nii, et sõitsin koos vanema koera Miiaga reedel pealinna külje alla ning olen siin teisipäevani. Kui tulime, tegime Mäeküla pizzakohvikus peatuse.
“Üks suur Rocca al Mare pitsa topeltjuustu, topeltjalopenoga ning koerale suur kauss külma vett!” Miia sai veekausi ning mina pitsa. Istusime palava ilmaga õues ning siis põrutasime pealinna.
Kui satud nii kuus korra või vähem Tallinnasse, siis paneb imestama, kui palju selles linnas on autosid. Kogu aeg järjest rohkem. See kogu linn pole loodud sellise hulga autodega inimeste jaoks. Kalamajas on autoga liigelda väga keeruline, nii pargitud kui sõitvaid autosid on väga palju. Tallinnat Viimsiga ühendav Ranna tee on kogu aeg autosid täis.
Ma ei ole jälginud väga Tallinna valimiste debatti, aga võtmeküsimus on mu arust see, et kuidas panna inimesi vähem autosid kasutama. Eesti kliimas on see peaaegu võimatu ülesanne, sest kõik tahavad lapsi mugavalt kooli viia ja ise kiiresti tööle jõuda. Eesti kliimas vajab iga perekond paari autot. Kui teisest Eesti otsast sõidan Tallinnasse ning läbin mõnda kahaneva rahvaarvuga linna, siis mõtlen, kus siin oleks Tallinna ja Viimsi inimestel ruumi autoga sõita ning parkida. Näiteks Kärstna ja Mustla, aga need on lihtsalt kaks näidet Viljandimaalt.
Selliseid linnu, kus parkimine on lust, on Eestis palju.
Igatahes oli siis nii, et jõudsime Miiaga Viimsisse ja reede õhtul ei teinud midagi, aga laupäeval otsustasime hakata kala suitsutama.
“Ära seda osta, see on jama, praegu võetakse sadamas Eesti lesta võrkudest välja ja tuuakse, ma helistan siis sulle, anna number,” teatab Viimsi kalakioski proua. See on väga bravuurikas proua, sisult loomulikult heasüdamlik müügimees. Paari tunni pärast helistabki ning ostan 7 kilo lesta ning võtan ka mõned tuulehaugid. Ma pole kunagi ise tuulehaugi suitsutanud, aga seekord tegime Miiaga ära. Miia muidugi enamus aja lesis erinevates kohtades. Seda on hea vaadata, kui koer puhkab maaelust. Lest oli tegelikult kõhna, on ju juuni alles, tuulehaug tuli suurepärane.
Pühapäeval jätsin Miia Viimsi koju magama ning sõitsin meie teise talukohta Rangile. Seal ei ela praegu kedagi, kunagi kui miljonäriks saan, siis teen Rangi korda. Trimmerdasin õue ja majade ümbruse puhtaks. Kus Rangil kasvab suuri puid, saared ja pajud! Minu arust on mõni vana paju ainult veidi väiksem, kui Tallinnas teeehitusele ette jääv. Muidugi on suurtes vanades puudes vägi, aga raske öelda, kas ja kuidas nad käivad kokku autostunud linnaga.
Miia pikutab praegugi esmaspäeva hommikul vaiba peal. Mul on täna kesklinna korraks asja, lähen 1A bussiga. Ka mina olen end välja maganud, ootan homset, kui sõidame tagasi maale.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)
