Vandeadvokaat Turkini huumoriklassikat

Anekdoote, õpetlikke ja elulisi lugusid vandeadvokaat Viktor Turkini huumorikogust.

Eksam

Kunagise Nõukogude Liidu Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (MGIMO) on eksam, nii 1970-ndatel. Õppejõud pakub üliõpilastele välja ühe situatsioonülesande ja palub neil sellele lahendus leida.

  • Õppejõud: “Situatsioon on järgmine: üks väike Aafrika riik, kus kohalikud elanikud on korraldanud peaväljakul rahuliku demonstratsiooni Vene vägede kohalviibimise vastu. Vene sõjaväelased olid mõni päev varem natuke “üle pingutanud” ja tulistanud lennukitelt SU-27 mõned raketid ühe küla pihta, mille tulemusena hukkus mõnisada elanikku. Väikese Aafrika riigi välisministeerium on nüüd meile selle kohta noodi saatnud. Kuidas te neile vastaksite?”
  • Mõne aja pärast hakkab õppejõud töid parandama. “Nii, nii… mis kuradi jama? Siin te kirjutate, et… meil on väga kahju, et nii juhtus… et väljendate siirast kaastunnet… lubate maksta kompensatsiooni omastele…. Minge kohale – KAKS!”
  • “Nii, mis teie siis kirjutate? … et me ei tea üldse midagi sellest, … et mis lennukid… et mis raketid… ja üldse pole mõtet seda asja enne arutadagi, kui ei ole tõestatud, et need olid meie lennukid ja meie raketid… Jah, sellega võib enam-vähem rahule jääda – TUGEV KOLM!”
  • “Nii, nii…. nii, nii. Vot see töö on puhas VIIS, lausa eeskujulik! Teeksin ainult paar väikest märkust teie vastuse kohta…Nimelt “tõmmake nahhui” kirjutatakse lahku ja “teie mustad ahvid” kirjutatakse väikese tähega…”

Müügimees

Suur-suur kaubamaja, no tõeline kaubamaja. Kõike müüakse. Müügijuht võtab uue poeselli tööle.

  • Tutvustab siis kutile olukorda: “Meil siin on sihuke stiil, et ikka agressiivne müügitehnika. Saad aru? Et tuleb vaadata, mida kliendil võiks veel vaja minna ja siis seda kõike talle pakkuda. Et kui inimene tuleb niiti ostma, siis müü talle ka nõel ja käärid. Ja kui tahab vihmavarju, siis ürita talle müüa ka kummikuid. Saad aru?”
  • Kutt noogutab. Jätab siis müügijuht poisi tööle, ise läheb ära. Tuleb õhtul tagasi ja küsib: “Noh, kuidas läks?” Ise mõtleb, et reedene päev, mis siin ikka nii väga olla sai, ega inimesed ju ei shoppa.
  • Poesell kehitab ka õlgu: “Noh, käis üks tüüp…”
  • “Mis sa talle müüsid siis?”
  • “Noh, õngekonksu müüsin.”
  • “Ahaa,” teeb müügijuht, “aga kas sul oli meeles, mis ma sulle rääkisin? Sa oleks pidanud talle kindlasti näiteks tamiili ka müüma!”
  • Kutt ütleb, et müüs kusjuures tamiili ka. Müügijuht kiidab, et tubli poiss, alguse kohta pole väga vigagi.
  • Kutt räägib edasi: “No ja siis, ma müüsin talle veel ridva ka, koos korgi ja tinaga.” Müügijuhil hoopis hea meel, vaatab et poisist saab asja.
  • Kutt jätkab: “Siis ma müüsin talle veel kolm spinningut. Siis müüsin karbi lante. Siis müüsin talle kahva ka. Siis müüsin talle kalamehesaapad. Siis müüsin talle kummipaadi koos aerudega. Siis pumba, paadi jaoks. Siis müüsin talle telgi ja magamiskoti. Siis müüsin talle pudeli süütevedelikku ja grillvardad. Siis müüsin talle kokkupandava toolikese. Siis viisin ta alkoholiletti, sealt ta ostis kasti õlut ja suure viina. Lõpuks arvas, et tema vana Volkswagen ei jõua seda kraami ära viia ja ma juhatasin ta autoosakonda, kus ta endale uue V8 Landcruiseri soetas ja kohe ka ära maksis”.
  • Müügijuht kuulab, karp lahti. Viimaks karjatab siiralt: “Uskumatu! Sa müüsid talle kõik selle – ja tema tuli ainult õngekonksu ostma?!”
  • Kutt kratsib korra kukalt ja ütleb “no tegelikult…”
  • “No tegelikult? No mida?”
  • “No tegelikult ta tuli naisele tampoone ostma ja ma ütlesin talle, et kuule sul on nädalavahetus nagunii perses, mine siis juba parem kalale.”

Juudid kohtuistungil

Prokurör kutsub välja tunnistaja ja hakkab teda küsitlema: “Saara Abramovna, kas te tunnete mind?”

  • “Muidugi, härra Goldberg!” vastab naine. “Ma tean teid juba sellest ajast, kui te väike poiss olite. Ausalt öeldes pole te kellelegi kunagi meeldinud. Te valetate, petate oma naist, manipuleerite inimestega, laimate neid seljataga. Te ise arvate, et olete suur jurist, kuid tegelikult olete lihtsalt üks väike ajudeta bürokraat!”
  • Prokurör on šokis, ei oska midagi öelda, osutab teise kohtusaali otsa advokaadi poole ja kokutab: “A-a-aga kas te seda inimest tunnete?”
  • “Aga muidugi, kes siis advokaat Rabinovitšit ei tea! Ta on laisk jobukakk, tal on alkoholiga probleeme, ta petab oma naist kolme naisega, sealhulgas ka teie omaga! Normaalseid suhteid pole tal mitte ühegi inimesega. Tema büroo on pankroti äärel, sinna ei pöördu ükski endast lugupidav klient – nii et jah, ma tunnen teda…”
  • Advokaat on samuti šokis ja poolsurnuks ehmunud.
  • Sel hetkel kutsub kohtunik süüdistaja ja kaitsja enda juurde ja sisistab: “Kui üks teist, debiilikutest, peaks tunnistajalt küsima, kas ta mind ka tunneb, siis ma vannun, et määran mõlemale teist tuhat eurot trahvi!!!”

Mäss Tallinnas

Tallinna rahvas tõuseb viimaks keskerakondliku linnavõimu vastu üles ja linnapea kohusetäitjal Taavi Aasal tuleb Tallinnast põgeneda. Ta ajab vuntsid maha, tõmbab selga juba aastaid varuks hoitud naisteriided, paneb pähe paruka, meigib end, värvib huuli, võtab käekoti näppu ja laseb linnavalitsuse hoone tagauksest vaikselt jalga. Solarise keskuseni jõudnud, tuleb talle mõte proovida, et ega teda juhuslikult ära ei tunta.

  • Ta ligineb ühele vanaeidele ja küsib: „Kuulge, memm, kas te tunnete mind?”
  • „Muidugi tunnen. Sa oled ju Taavi Aas!”
  • „Kuidas te mu ära tundsite?” ehmatab Aas.
  • „Kuidas sind mitte tunda, Taavi? Ma ise olen Kalle Klandorf!”
Foto: Marc Kjerland. Flickr, Creative Commons

Viktor Turkin on tunnustatud advokaat, kes lisaks kutsetööle hindab ka head nalja.