Valner Valme: raamatusoovitused suveks

Foto: Matt Seppings, Flickr, Creative Commons

Paljud räägivad talvel ja kevadel, et lugemisvirnad kasvavad ja aega pole, aga nad võtavad need kuhjad puhkusele kaasa ja lahendavad ära. Muidugi jääb see sageli soovunelmaks, sest ka puhkused on meil sageli üleplaneeritud. Nii on meil sügisel endiselt kasvav virn raamatuid, mida tahaks lugeda, aga pole jõudnud.

Ma isiklikult puhkan sel aastal peamiselt Itaalias ja ma võtan sinna kaasa ühe paksu raamatu ja kui see läbi saab (kui saab), siis hangin kohapealt ingliskeelseid paperback’e: minu jaoks on puhkus ainus võimalus lugeda head krimkat, muul ajal ilmub eesti keeles liiga palju väärtuslikku (tõlke)ilukirjandust ning kultuuriteoreetilist kraami, mida ka kõike niikuinii (vähemalt ruttu) lugeda ei jõua.

Palju auru läheb kõigil igale poole mujale: töö, olme, lapsed, muu kultuur, elu värk, paljudel ka sotsmeedia. Aga kirjandusfestivalide, kirjandusarutelude, kirjandusteemaliste artiklite populaarsus ning väljaantavate raamatute hulk kinnitavad, et me, eestlased loeme raamatuid küll. Omalt poolt seega julgen pakkuda mõne soovituse mõningatest oma viimaste kuude lemmikutest.

Hanif Kureishi
„Eimiski“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
Varrak

Ainus nimekirjast, mida ma ei ole lugenud, aga julgen soovitada kinnisilmi, seda enam, et just eile tõstsin öökapile valmis. Pealegi: Kureishit olen eesti keeles lugenud kõike ilmunut ning petta pole saanud. Muidugi on “Äärelinna Buddha” tuntuim ja ilmselt ka parim Hanif Kureishi üldse, aga “Lähedus”, “Gabrieli and” ja “Midagi sulle öelda” on samuti lugemist väärt.

„Eimiski“ on kirjade järgi vürtsitatud musta huumoriga, „peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee.“ Nii ütleb tutvustus. Tutvustus võib üldiselt öelda mida iganes ja ma pigem ei loe neid, sest häbematult reedetakse kaanel raamatulõppe, vähemalt Eestis on see nii viimastel aastatel kombeks, aga „sisendiks“ kõlbab küll ja olgu öeldud, et kopisin siia ainult tutvustuse alguse.

Üldiselt aga, sündmuste kirjeldus ei ütle ju romaani kohta midagi. Romaanis loeb autori nägemus, keel, argielu rekonstrueerimine, fiktsiooni realiseerimine, maagia tekitamine ja ka lõhkumine, mängulisus, psühholoogia, äratundmisrõõm ja –kurbus. Kureishi on „kirjatehnika“ peale üldiselt meister. Kogenud Kureishi-spets Triin Tael tekitab tõlkijana usaldust. Lähen koju, hakkan lugema!

Leonhard Lapin
„Moodne kunst“
Eesti Keele Sihtasutus

Kaane põhjal võib jääda mulje, et tegemist on Eesti kunsti lugupeetud vanameistri ülevaatega moodsast kunstist: kas siis selle ajaloost või Eesti vaatevinklist vaadatuna või isiklik rakurss järjest laiemaks kasvavale teemale „Moodne kunst“. Laieaks kasvab see käsitluste hulga ja pealetulvava uue kunsti poolest.

Lapin hoopis kitsendab, ja isiklik rakurss on põhimõtteliselt õige vastus, ainult et tegemist ei ole moodsa kunsti pisipiibliga ega ka isikliku vaatega valdkonnale, vaid ilukirjandusliku teosega, kus Lapin otse tegelaseks pole. Küll aga on Lui, kes on selgelt Lapini alter ego, seda enam, et ühes kohas on teksti küllap kogemata sattunud Lui asemel Albert, mis siis omakorda tähistab ilmselt Leonhardi ilukirjanduslikku alter ego Albert Trapeezhi.

Tegelasena on Lui tõlgendatav nii- ja naapidi, ei pruugi kattuda autoriga sada protsenti, Lapin on nii või naa kohal aga autorina, jutustades kunstilugu isikupäraselt, ebakonventsionaalselt, mahlakalt ja põnevalt. Kunstilugu ei ole voolud, daatumid, teoreetilised arengud. Seda ka. Kuid eelkõige on see mõtete, tunnete, impulsside, stiihiate lugu. Kunst teeb meiega midagi, Lapin kirjeldab seda ja teeb samuti. Teeb kunsti nii elus kui raamatus.

Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“
Tõlkinud Kristjan Kannike
Sari „Moodne aeg“, Varrak

Ei teagi, kas soovitada. Suvega seostatakse nii muusikas, teatris, filmikunstis kui kirjanduses „midagi kergemat“. Midagi sulnist, pastelset, õrna, põgusat, midagi, mis ei häiri, midagi, mis ei pane liialt mõtlema, midagi, mis ei jäta jälge. Kahjuks ka midagi, mis ei jää alles. Samas: mis saaks olla kerge, aga mõjuva kunsti vastu. Bossa jazzis on loodud meistriteoseid (Donald Byrd, Stan Getz) ja kohati need suveklišeed kehtivad. Filmikunstis küll eelistaks vanu prantsuse komöödiad nendele frantsiisifantaasiatele, mida suviti kino pakub, kuigi tegelikult vaatan ikka pigem „Unat“ kui „Baywatchi“ ja prantsuse komöödiad olid siin ka kõigest kujund.

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan „Kitsas tee sisemaale“ räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Peategelane Dorrigo Evansi kaudu läbi elatud lugu on üks karmimaid, mida viimastel aastale Eesti moodsa ilukirjanduse sarjad avaldanud (Punane Raamat, Moodne Aeg, Ajavaim, 20. sajandi romaan jm).

Miks ma ikkagi soovitan? Kasvõi selleks, et elu ümber hinnata, mitte vinguda olme kallal, mitte tähtsustada tühiseid väärtusi (toit, uus diivan, mis firma taldrikud on, kõige kallim fotokas, facebook). Elu mahlad on mujal ja kui need on viimseni välja väänatud, siis alles jõuab elu väärtus ja kirg kohale. Ja kui see jõuab kohale lugejana, oleme ju kergelt pääsenud, nii et miks mitte soovitada eriti ränka teost just suveks.

Julio Cortázar
“Keksumäng”
tõlkinud Klaarika Kaldjärv
“Ajavaimu” sari
Koolibri

Argentiina autori Julio Cortázari “Keksumäng” (Rayuela, 1963) tekitas ilmudes hispaaniakeelses kirjanduses pöörde (või plahvatuse, nagu ütleb teose eesti tõlke kaas). See on end kirjutanud ladina-ameerika kirjanduse 20. sajandi klassikasse, seda peetakse postmodernistliku kirjanduse eredaks näiteks ja kohati ka maagilise realismi üheks tunnusteoseks.

Ainult et tegemist ei ole maagilise realismiga, vaid reaalsuse pahupidikeeramisega. Peategelane Horacio uitab ringi Pariisis ja Buenos Aireses ja oma peas ja kõige tavalisemad sündmused saavad kirjutatud nii lahti, et me ees avaneb argireaalsus nii alasti, nagu me seda harilikult näha ei suuda ega tahagi. Käitumise ajendid on sageli imelikud ning kui minna inimolemuse lätete taha, siis nähtav pilt on maagiline kui traagiline. Klaarika Kaldjärve tõlge järgib autori keelemänge paindlikult.

Tegelikult on kontraromaan kohati ikka päris naljakas ka. Keerulist teksti tuleb võtta üks ühele, mitte liiga tõsiselt. Intellektuaalsuses on alati olemas huumorimeel.

„Võõrad iseendale“
Julia Kristeva
Prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask
Tallinna Ülikooli kirjastus

Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb oma essees „Võõrad iseendale“ (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse.

Ajal, mil EKRE võrdsustab Riigikogu kõnepuldis naisi vähemustega: homod, pagulased, ja halvustab vähemusi (ikka needsamad EKRE põlisvaenlased homod ja pagulased), on vaja aru saada, kes on oma. Kas väiklased vaenajad on mulle omad? Kas inimkond on mulle võõras? Kas keerulisi aegu maailmas lahendab must-valge poliitika, mille osaks on hüüdlause „kui on must, näita ust“? Järelikult leidub jõude, kes tahab jätta meile „valge“, kas just valge (puhtus ei ole ju iseenesest kuri kategooria), aga igal juhul ühetoonilise arusaama maailmade asjadest. Rumaluse võidukäik 21. sajandil. Kellele seda vaja on?

Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui tänapäevasest vaatenurgast ning jõuab järeldusele, et võõraviha tuleks kanaliseerida arusaamisse, et me kõik oleme võõrad ka endale.

Narine Abgarjan
 
„Taevast kukkus kolm õuna“
Tõlkinud Erle Nõmm
Sari „Punane raamat“
Tänapäev

Liigutav lugu armeenia külast, mis on esitatud väikse ajaloo laadis, suurt ajalugu samas kontekstina kõrvale jättes. Ehkki küla lugu liigub läbi mitme pere vertikaalselt, hüpates ajas edasi ja tagasi, jääb see ajatuks: äärmiselt vähe märke antakse selle kohta, mis on ümbritsev aeg. 20. sajand, aga kas algus, keskpaik või lõpp ja millal me oleme ühes või teises etapis? Või juba 21. sajandis? See jääb abstraktseks ning ka tähtsusetuks, oluline on inimeste elu ja ohtu sellele ei kujuta niivõrd kehtiv riigikord, millistest külal õnnestub peamiselt puutumata jääda, vaid loodusjõud, inimese haprus ürgsete stiihiate ees. Samas läheb romaan selle pisikese inimese sisse ja näitab tema rõõme ja õnnetusi lihtsal, aga haaraval, paiguti suisa südantlõhestaval viisil.

Muidugi ei saa mööda sensatsioonilisusest: kogu küla vapustab uudis, et viiekümne kaheksa aastane Anatolia on lapseootel. Aga see on päris kena kujund.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on.


Loe artikleid (32)