Hannes Kuhlbach: kas eesti mehe eeskujuks on naine?

Istusin hiljuti meeste vaimset tervist käsitleval konverentsil, nagu ikka, vähemuses. Hinnanguliselt 2/3 oli saalis naisi. Juttu oli muuhulgas mehelikkuse hääbumisest naiste disainitud maailmas. Pole enam suuri sõdu, avastusi või ettevõtmisi, kus meeste ürgjõu toel maailma muuta, kahju küll. Sealt tõukus ka minu loo niidistik – kas mees on lihtsalt mees, või on ta naise kaaslane ning kelle eeskuju najal noor mees sirgub.

Ühe mehe sees on tegelikult mitu meest: tema vanaisa, isa, kuid ühel hetkel ka poeg ja ehk ka pojapoeg. Eks samamoodi võib mõelda ka naisliini pidi, mille olulisim liige iga lapse, mitte ainult poisi jaoks, on ema. Esimene inimene ja ka esimene naine tema elus. Alles mõne aasta pärast ilmub lapse väikesesse maailma isa, mees, seda mõistagi sümboolses tähenduses. Reaalselt, kuigi rohkem taustajõuna on mees olemas juba sünnitusmajast alates. Ja sealt edasi kipub keeruliseks minema.

Isa ei ole nagu ema. Mingeid asju on tore teha isaga, mingeid asju kogeda emaga. Ema annab süüa, isa annab piirid. Sõna peksa algab sama p-tähega, kuid piirid tähistavad siinkohal ennekõike välismaailma ja inimeste elukorraldust laiemas tähenduses, mitte sundi ega vägivalda. Välised piirid ei aita elukriisides, kui sisemised on paigast ära või auklikud. Nii nagu üks väike mees on saanud alguse kahe eri soost inimese kohtumisest, nii on tal mõlemaid oma ellu hoidjaks ja eeskujuks vaja.

Kas poisi valikuteks piisab emast?

Erik Erikson on eluliselt ja tabavalt sõnastanud elu eri etappidel lahendamist vajavate psühhosotsiaalsete kriiside olemuse ja baasküsimused. Alates sünnist peab väike inimene saavutama või leidma oma vastuse, kas usaldada või mitte (teist inimest), saavutada autonoomsus või tunda häbi ja jääda paljust maailma poolt pakutavast kõrvale, võtta initsiatiiv või tunda ennast selle pärast süüdi, olla uudishimulik ning ettevõtlik või jääda rahule olemasolevaga, leida oma roll elus või mängida neid rolle, mida elu ette toob. Erikson loetleb kokku 8 erinevat elufaasi, milles igaühes on üks peamine põhiküsimus.

Paljudel elu ristteedel on vaja vaadata kas reaalselt või enda sees mõlema vanema – ema ja isa – otsa, kuid pahatihti ei ole isalt vastust saada.

Ega siis olegi parata – tuleb ammutada sealt, kust saab, ehk emalt-naiselt. Kui lähedussuhete vundament laotakse ema-lapse vahelisel teljel, siis sotsiaalsete suhete, pingete ja ebaõnnestumise talumise ja häbiga toimetuleku õppimine on mõneti rohkem isast kinni. Seda eriti poisi jaoks, kelle eeskuju ja meheideaal on esialgu üks-üheselt isa. Hiljem, omaenese täiskasvanu mina kujunemisel asendub üksühesus sisemise kujutelmaga isast.

Foto: Neil Moralee, Flickr, Creative Commons

Naise ja mehe pildid poisi sees

Kui ema hool ja energia on valdavalt koondatud sissepoole: peresse, koju; siis isa suund on väljapoole. Küps ja hoidev isa võtab oma lapse laia maailma kaasa, olles talle teenäitajaks, turvajaks ja vajadusel lohutajaks. Lemmikbändi laulusõnu parafraseerides lennatakse koos isaga draakonil eemale ja järjest kõrgemale, kuni … saabub õhtu ja väsinud kangelased naasevad koju, et süüa ema valmistatud lemmikrooga ja õnnelikult puhkama heita.

Kui poeg saab oma isalt piisaval määral (see on mõistagi segadusseajavalt udune termin, aga piisavuse mõõt ongi meil igaühel erinev) selliseid õnnelikke ja julgeid hetki, kasvab ka tema sees õnnelik ja samas hooliv pilt mehelikkusest, vabadusest ja vastutusest. Koos isaga saab väikene mees üle raskest tundest, et ta (veel) ei oska kõike, samuti toitu oma sisemisele, loomulikule uudishimule ja soovile proovida kõike uut ning põnevat.

Tegelikult ei olegi oluline ühiste lennutundide arv või lennukaugus, vaid emotsioon ja tundeside teise mehega.

Kui ühiselt ehitatud, joonistatud, või lauldud draakoni tiivad on kandnud mõlemaid mehi, siis ei rusu tulevikus noort kasvavat poissi häbi, süü ja alaväärsus sellisel määral, et psüühiline kasv kusagil kängu jääb. Kui poeg ei mahu draakoni turjale – isa on tööl, tegeleb rohkem oma hobidega või peab oma suveräänsuse säilitamiseks “naise eest põgenema”, jääb väikemehe sisse kurb ja hale tunne, ta saab ainult vaadata, kuidas teised isad-pojad koos lustivad ja unistada, kuidas ka tema võiks.

Üksikemade poegade silmis on tihti nukker ja igatsev pilk teise mehe järele, mille kohta ei suuda sisemaailmas täita ka kõige vahvam ja tublim naine. Selleks, et poisi sisse kasvaks mehelik alge, on vaja maskuliinset essentsi. Mehe ainsaks eeskujuks ei saa olla naine.

Isa pole õnneks ainus mees

Kuna inimene on üldiselt üsna sitke loom oma sügavamate soovide täitmisel, siis leiabki piisava isata poeg tihti hea asenduse vanaisa, vahel ka treeneri, naabrionu või meessugulase näol, kellega samastuda ja kelle mehelikkusest küllastavaid sõõme ammutada.

Poiss vajab enda ellu meest, see on vältimatu psüühiliseks eraldumiseks emast, sisenemiseks meeste maailma ja üle saamaks hirmust, mida selline protsess kaasa toob. See, millisena me oma elus ettetulevaid julgustükke, initsiatsioone võtame, rajaneb paljuski väiksema ja suurema mehe poolt vahetus koosolemises ja –tegemises kaasaantud ja –saadud tundest. Eks neid “draakoneid” tule elus ikka ette, kuid neid ei pea tingimata omaenese hirmu tõttu kohe kärmelt tapma. Mõnest võib saada täitsa tore kaaslane või isegi sõber.

Valus ja paratamatu eraldumine

Kuigi ema mahajätmine (see on eluliselt oluline, sest põlle alla peitu jääda on ehmatavalt lihtne) ja isast eraldumine on sisemise arengu vältimatud sammud, võtab nooruk need vanemlikud kujud ometi enda sees ellu kaasa. Järjest vähem on nendes kujudes reaalset, tegelikku isa-ema, nooruk töötleb teismeeas oma sisemiste protsesside läbi ümber vanemate nn psüühilised representatsioonid ning moodustab oma unikaalse, täiskasvanu mina.

Lapsepõlve lõppu tähistab nii tegelik kui psüühiline eraldumine oma emast ja ka isast. See nõuab teataval määral hulljulgust, olles valulik nii noorukile kui vanematele.

Oma psüühikas, valides endale ise naist, esialgu lühemates ja hiljem pikemates proovimistes, kuidas on olla lähedane ühe tüdrukuga, lähtub noormees ikka nendest naiselikest omadustest, milline oli või mida esindas tema ema. Ise püüdes ühest küljest sarnaneda, teisest küljest aga erineda oma isast, rajab ta oma ühenduse naisega.

Selles ühenduses, õigemini võimes selles ühenduses kestvalt ja edasiminevalt olla ka siis, kui armumine üle läheb, on noore mehe eeskujudeks nii ema kui isa. Nende algupärane ühendus, koosolemise viis on mudel, mida noor inimene tahes-tahtmata jäljendab. Heal juhul noormehe ja neiu suhtemudelid kattuvad ning ühendus jääb kestma, statistiliselt umbes pooltes (abi)eludes aga mitte. Eks siingi ole eeskujuks nii ema kui ka isa. Seega ei saa Eesti mehe eeskujuks olla naine, vaid nii mees kui naine.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada.”


Loe artikleid (13)