Kuna Eestimaa suvi kõlbab vaid vingumiseks ja talvine päikesepuhkus jäi sel aastal mul täiesti vahele, siis sõprade utsitusel ja havi soovil lendasin eelmisel nädalal Marbellasse. Tegemist on ju teada-tuntud vana Eesti kuurortlinnaga, kus lisaks vanadele gängsteritele käib tervisevetel ka edukamat sorti ärirahvas, perekonnad jõmpsikatega ning kus pooltes baarides võib leida blondi eestlanna siin- või sealpool letti tegutsemas. Ja mis seal salata, tegemist on ju Hispaania Päikeseranniku ühe hinnatuma pärliga, mida kõlbab tarbida igal moel ja ajal.

Olen siia sattunud neljal korral, paar korda lennukiga kohale ja kohe täie rauaga lõõgastuma ning ühel korral pruudiga Barcelonast mööda rannikut jõulude ajal. See oli paras seiklus, mis lõppes Marbellas aastavahetusel 40-kraadise palavikuga voodis lõdisedes. Tagantjärele suht katastroof, aga tol hetkel tundus imeline seiklus täis ületamatuid raskusi, mida saatus mu teele pillutas ning mis tuli ületada. Ei no, tegelt oli äge ka. Enamjaolt aga Marbella seostub kõikvõimalike patuste ja amoraalsete mõnudega. Võiks isegi öelda, et see on siin üks suur aelemise oaas. Kõik võimalused pordu- ja hõlbueluks on loodud. Tule aga ainult kohale ja hakka täie rauaga lõõgastuma.

Me seekord olime endale sebinud kohaliku Eesti orgunnikunni Jaani kaudu igati väärika villa, kus enne meid polnudki kedagi veel sees elanud. Lahmakas valge viie magamistoaga maja paarsada meetrit Saudi šeigi elamisest eemal lõi oma maniküüritud muru ja ilusa interjööriga alguses veidi karbid lahti küll. Eriti arvestades ka üürihindu.

Maja omanik on 21-aastane Norra poiss custom-made Ferrariga, kelle teine villa on rendil 28 000€ eest nädalas ning broneeritud septembri lõpuni.

Hinnad on üldse räigelt üles läinud. Korter, mis 2 aastat tagasi maksis 400€ kuu ning oli tegemist, et rentnikke leida, läks nüüd loosi kolm korda kallimalt ja see on veel hästi saadud. Ka müügikinnisvara kohta ütles kohalik teadmamees, et iga poole aasta tagant on pindade hinnad üles jõnksanud 20-30%. Nii, et pole enam midagi nii odav siin.

Küll aga on odav käia poes. Saabudes ladusime oma 10 inimese seltskonna jaoks suure käru veini ja toidumaterjali täis, lisaks puuvilju ja muud näksimist ning kaheksa suurt kilekotitäit kraami maksis 150€. Eestis oleks selle eest maksnud umbes 400€. Juba veinide pealt on võit suur, arusaadavalt. Ka riide ja kingakraam on odavam kui kodus, seega tasub tulla tühja kohvriga ning siin roobitseda kokku, mida aga hing ihkab. Üldiselt see soovitus kehtib kogu lõunapoolsema Euroopa kohta.

Lend siia on ka suht odav, kas üle Helsinki või Stockholmi, ca 300€ ja 5-6 tunniga kohal. Mul õnnestus muidugi sattuda taas suurepärasesse kohta istuma. Nimelt oli mu kõrval Vene naine 5-e lapsega. Vanim tütar haises nagu oleks mädaneva kala jalge vahele torganud, temast järgmine poiss nagu poleks 2 nädalat riideid vahetanud. Boonusträkina oli tal kaasas kaks pisikest, kellest üks röökis nii et kopsud ripendasid suust välja ja natuke vanem, kes niisama naudingust kaasa jauras ja asju loopis. Ja siis üks umbes kümneaastane plika, kes lihtsalt väga kurvalt ja tõsiselt aknast välja ja vahepeal ka minu suunas vaatas ning tundis ilmselget piinlikkust, et peab selle õudsa kambaga koos reisima.

Maandudes polnud mu kannatused veel lõppenud. Sõber, kes pidi vastu tulema, ajas midagi segamini ja seega võtsin bussi, mis Malagast viib Marbellasse. Eespool istus neli suitsu järgi lehkavat araablast, kes kuulasid väikesest kõlarist muusikat (ääretult jäle komme). Ja seega kolisin tahaistmele. Sinna aga maandus enne väljumist kaheksa briti vanameest, kes olid elevil nagu koolipoisid ja ropendasid ning röökisid kogu sõidu ajal üksteisest üle teemal, kas peaks täna ostma Coronat või vodkat ja kas litsidesse peaks minema kohe täna või homme. Ja nii 40 minutit järjest. Nagu katkiläinud plaadimasin üritas iga vanamees üksteisest üle karjuda, miks tema versioon esimesest õhtust Marbellas on parim lahendus. Killer. Võite seega aru saada, miks ma kohale jõudes vajasin kohe pudelit külma rosé’d. Mida mulle ka laost lahkelt välja kirjutati.

Järgmine suurem elamus, mida üks õige Marbellat külastav turist peaks kindlasti ette võtma, on Nikki Beach’i rannaklubi külastus.

Sealne etikett nõuab et seljas oleks kõige paljastavamad bikiinid või kõige perverssem trikoo ning kõikvõimalikud hõljuvad negližeed ja hõlstid ja veidrad peakatted ainult lisavad vürtsi ja sobitavad sind sealsesse atmosfääri. Seal juba on, mida vaadata. See pole muidugi suureks üllatuseks, et blondid kaunid tantsijad räägivad omavahel Eesti keeles ning ka kõrvallaua viiene naisteseltskond on Eestist. See on ju täiesti loogiline, kui arvestada, et siin on avatud Eesti kool ning sadu kaasmaalasi elab mingi aja aastast siin ja tuhandeid lisaks käib puhkamas.

Aga Nikki Beachil tasub, jah, hoida silm lahti ja kaamera valmis, sest taolist kaadrit ei näe iga päev. Väike vanamees, kes on endale valanud kiilaspähe hunniku sinist glitterit, mis näeb välja nagu küünelakk, kollase trikooga naine, kes käib ja topib oma peput näkku lauast lauda, saksofoniste ja trompetimängijaid, kes ronivad jalgupidi su söögialauale, väga veidrates erootilistes kostüümides vanadaame, iharaid tätoveeritud poissmehi ja muidugi palju ilusaid noori naisi, kes on tulnud end näitama ning teisi vahtima. Šampanjat voolab ojadena, õhtu alustuseks tellib üks seltskond kaks kasti Taittingeri ja laseb selle lihtsalt üksteisele pähe. Eemisel nädalal oli Taani poiste kamp tellinud 8000€ eest 24 liitrise ja selle basseini äärele puruks pillanud. Seejärel muidugi telliti kohe uus, killud pühiti kokku ja pidu jätkus.

Ka linnapildis näeb taolist priiskamist ja frivoolsust igal sammul, nii sportautode ja jahtide rivi näol kui ka inimeste riietuses. Soovitan kindlasti ka kohalikke ööklubisid külastada. 50€ piletihind on seda väärt. Olivia ja La Suite on vanad klassikud, Banusis on neid veel hulgem väiksemaid ja suuremaid. Ööelu on vaatamist väärt. Hetkel käib siin ka Luxury Week ning Marbella linna päevad, kus kohalikud laata peavad, ilutulestikku lasevad, tänavatele baarid üles seavad ning pidutsevad pea nädal aega ning tööl ei käi.

Kindlasti soovitaksin mööda promenaadi Puerto Banusini lonkida. Puento Romano hotelli lõunabufees piiramatult lobsterit ja muid hõrgutisi vitsutada ning igas rannabaaris roosat veini kaanida. Apelsinide väljakul tänavakohvikus delikatessidega maiustada ning imetleda linnavalitsuse hoonet – kust kaks viimast koosseisu on lahkunud rauduskäsi – ning peale seda mööda väikeseid vanalinna tänavaid ja poekesi õõtsuda.

Noh nüüd läks turismiartikliks ära see lugu, aga point selles, et enne jaanipäeva üks väike päikesereis teha on üks hea kavalus, kuidas Eesti heitlikku suve natukenegi üles boostida. Marbella on ideaalne koht saada kokku sõpradega, kes ei talu külma ja vihmast Eesti suve. Natuke pahandusi teha, mängida ja naudiskleda. Nagu meie seltskond, kes lendab vähemalt korra aastas kokku ja kohtub seal kus soe ja mõnus.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)