Hedvig Hanson: mida suvega peale hakata?

Hedvig Hanson

Huh, lõuna, peaks nüüd aiatöödest pausi, sirutaks jalgu, rüüpaks rohelist teed ja planeeriks mõttes oma suve. Mulle sobib planeerimine, see loob mingi selguse. Vastupidiselt mõnele boheemlase tüüpi inimesele, kes on öelnud, et ma ei küsiks temalt edasisi plaane, ta ei tea neid! Mina seda hästi ei mõista. Mulle meeldib kindel siht ja kui ma tõesti tahan vahel teha kõrvalepõikeid, siis ka seda luban ma endale, vastavalt tujule. Aga plaanid innustavad mind alati.

Mulle on postikasti tulnud mõned reklaamväljaanded, saan sirvida suviseid kultuurikalendreid. Ega ma ajakirjandust telli, hoian kokku raha ja säästan metsa, aga kuna mu suvise kontsert-turnee reklaam on sees, siis Ajakirjade Kirjastus saatis.

“Suveseiklus” – nii…

Eesti kuulsused räägivad suvistest plaanidest, antakse 15 soovitust suveks, artikkel suvistest ohtudest metsas, grillimise nipid, artikkel seedehäiretest…suvised atraktsioonid, laadad, simmanid, karsummid…Oh, mis see on? Midagi on viltu! Ei, kõik on korras, aga nimi on selline – Valdur Mikita/Ott Kilusk, suvelavastus “Midagi on viltu”.

Istub Indrek Taalmaa, mehe ninal ja õngitseb tema suust MIDAGI…see võiks olla huvitav. Tõtt-öelda pole ma suur teatrisuvehai ja üleüldse, väldin üritusi, kus on palju rahvast, isegi laulupidusid on mul õnnestunud terve elu vältida, kuigi olen laulnud mudilas- ja lastekooris, aga ma lihtsalt alati laulupeo ajaks “jäin haigeks”.

Aga vahel ma ikkagi lähen kodust välja, meeletut kultuuritarbijat minust ei ole, tundub justkui kõik vajalik on inimesel tegelikult kodu ümbruses olemas – eriti kui kodu lähedal on põld ja mets ja järved…aga et mitte päris metsistuda, käin ikka vahel väljas – kas esinemistega seoses või siis valitud kultuuriüritustel. Lootes, et seal ei ole väga palju rahvast. Kes teab, on see valik loomuse või erialaga seotud, vist mõlemat. (Hirm rahvamasside ees, peenema nimetusega “enohlofoobia”?)

Kuna mind ei paelu väline efekt, siis õnnestub leida just need intiimsemad kontserdid või teatrietendused, kus on väikesed saalid (toad) ja vaiksed inimesed. Isegi kinos käin ma hommikuti ja argipäeviti, kui õnnestub vaid mõne inimesega koos saali jagada ning ei pea tundma rääsunud õli ja popcorni lõhna. Vahel harva, kui ajad ja filmieelistused klapivad, siis “Artises” õnnestub.

Ühesõnaga, olen paadunud erak. Sellega seoses turgatas just mõte, et võiks olla suvepakkumised ka erakutele.

Tõsi, neid üritusi ei reklaamita, sest neist ei saa ju miskit tulu. Erakud peavad ise oma pakkumised avastama ja tihti juhtuvad parimad asjad siin elus just ette planeerimata, kalendrita.

Nii näiteks võib suveelamuseks saada hoopis õhtu võrkkiiges, kui sirelid su ümber lõhnavad ja öökull huikab ja sääskigi ei ole huvitaval kombel sel hetkel ja sulle tundub, et suuremat õnne polegi olemas, on see õnnistav hetk, kui sa ei vaja midagi, sest ometigi kord on sul kõik olemas. Isegi kui sel hetkel astuks mu juurde üle uduse heinamaa heas toonuses meesterahvas ning küsiks, kas ma vajan veel miskit vaimustavat, võiksin vastata: “Ei, mul on kõik olemas!”

Tõepoolest, suvi pakub nii palju ja samas on ta nii lühike, et tundub justkui kallatakse sind küllusesarvest kõikvõimalike andidega üle, sa upud neisse ja lõpuks suudad haarata vaid ühe peotäie. Põhjamaalase suvepaanika. Kuidas elada täiel rinnal enne järgmist lund…

Tegelikult, maal elades ei tekigi erilist vajadust suveürituste järele, sest oma aed pakub lõputult tegevust.

Lisaks aias nokitsemisele on siiski vaja ka erialast tööd teha, et elatist teenida, sest aiasaadustest terveks talveks ei jätku – niipalju ei jaksa nokitseda! Suvi on muusikule töökas aeg. Veel siiani ärkavad mõned valdade kultuuritöötajad, et neil on kiiresti! vallapäevadele kohalikku kirikusse ilusat kontserti vaja, lisaks mustkunstnikule ja tantsubändile, kes lõkkeplatsil ammu paigas ja plakatki kohe trükki minemas!

Juulikuus lähen tuurile ja õnneks saab vajalik ühendatud meeldivaga. Korraldan ise oma ringreise just selle mõttega, et tööle lisaks võiksin ka huvitavaid paiku näha ning suhelda kenade inimestega. Jällegi, et ma väga ära ei metsistuks. Imelik, Eestimaa on pisike, aga ikka leidub kohti, kus ma pole iial käinud, sel aastal ootavad mind uute paikadena Kolga, Suure-Kõpu, Väätsa ja Pidula mõisad. 10 kontserti, palju sõitmist ja samas peaks katma see mu vaheldusevajaduse tükiks ajaks. Nagu öeldud, olen vägagi kodune tüüp.

Mul on teine suunav väljaanne ka  – “Suve sündmused”

Vaatame siis, mis siit silma hakkab. “Viru folk”, “Kaunid kontserdid Käsmus”, “Laula mu laulu”…kõik puha pop! “Augustibluus” – sinna võiks minna…kui kutsutakse esinema…Mõned aastad tagasi käisin, see oli lahe kogemus. Väärtkontserte suvel napib – ikka need publikupüüdjad popstaarid.

Hmm… “Tallinna kitarrifestival”. Järgmisel nädalal. See võiks muusika mõttes sobida. Aga Tallinn ei sobi suvel üldse. “TORMIS: KALJUSTE: JALAKAS: SÜNNISÕNAD. Suurejooneline vaatemäng võimsa trummi- ja valgusmanaga…” Need suured tähed ja suurejoonelisused ikka veidi hirmutavad mind. Siis on “Saaremaa ooperipäevad” – elitaarne, aga mitte minu maitsele. “Haapsalu Tšaikovksi festival”.

Täpselt nii ongi reklaamis kirjas – “TŠAIKOVKSI”.

Liiga kiire on kujundajatel, palju üritusi.

Tšaikovski on muidugi üks mu lemmikheliloojaid. Kas ta oleks osanud oma eluajal Haapsalus pingil istudes aimata, kuidas sadu aastaid hiljem seda legendi festivalina müüakse! Aga muusika jääb pühaks, olgu lood kuidas turundusega on. Kuigi siin lehes reklaami ei ole, võin kindlalt soovitada Sõru Jazzi – tõeline Eesti jazzi pidu Hiiumaal! Soojemat õhkkonda te ei ühelt festivalilt ei leia.

Mida siis veel reklaamitakse? Komöödiateatrid. “Elu on parim meelelahutus (pärast surma jõuab mossitada küll)”, “Elagu eurotoetused” – oeh, juba nende reklaamide stilistika on selline, et…Tegelikult ma käisin isegi hiljuti teatris. Ja olin üllatunud, et see mulle tõesti meeldis. Tihti tundub mulle teater liiga…teatraalne…Ja küllap oli selles moodsas lavastuseski äärmuslikkust, aga sisu ei läinud kaduma. Ja elav muusik oli laval parim. See oli “Soo”, “Ugalas”. Tõesti, arvan, et lähen teinegi kord teatrisse, kui mu tuttav ütleb, et tal on pilet ega saa minna. Ja see on ainus etendus, mis on hetke repertuaarist silma jäänud. Jah. On selge, et minu teatrivalikuks jääb sel suvel Mikita ja Taalmaa. Värvikas Taalmaa võiks lihtsalt vaikides laval sisemonoloogi pidada ja see oleks juba hea etendus! No ja Mikita austajana ei saaks ma seda vahele jätta.

Kontserdi jätan lahtiseks. Midagi “ekspromt” on ses suhtes teretulnud, nii nagu eelmisel aastal kutsus sõber mind klassikalise muusika kontserdile Õisu mõisa – tule, täna! Unustatud mõisad, unustatud reklaam. Mina koos sõbraga, piletimüüja ja kaks inimest olid veel. Aga esinejad olid nii Venemaalt kui Prantsusmaalt. Elamus intiimsusest soojas augustiõhtus. Lisalooks veel kirglik Piazzolla, ajast räsitud klaveril – mida sa hing veel ihkad!

Veel ihkaks ainult ujumist ja rattasõitu, marjul- ja seenelkäike, siristavaid ritsikaid, paljaid jalgu kasteses rohus, sumedaid augustiöid, langevaid tähti, heinapallide ja küpsevate õunte lõhna…ja seda kõike saab täiesti tasuta! Kas pole siis looduslähedane olemine meie tõeline ja loomulik kultuur?

Naudinguterohket (kultuuri)suve!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu teada saada, siis tema sel sügisel ilmunud raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud.  Loe Hedvig Hansoni artikleid

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud.


Loe artikleid (23)