Kriitilise mõtlemise kiirkursus #4: ad populum

Filosoofia lektor Oliver Laas tutvustab 6-osalises artikliseerias levinumaid arutlusvigu. Varasemaid artikleid saab lugeda siit. Seekordse artikli teema on arutlusviga ad populum.

Veenvas argumendis õigustavad ühed väited-eeldused teist väidet-järeldust ja põhjendavad sellega tolle väite tõesuse uskumist.

Viimastel kuudel on meedias laineid löönud president Trumpi moslemite sisenemiskeeld Ühendriikidesse. Ta käis selle idee välja juba oma valimiskampaania ajal ning toetas seda järgmise argumendiga:

Sõltumata küsitluste andmetest on kõigile selge, et [moslemite] vihkamine [ameeriklaste vastu] ületab mõistuse piire. Meil tuleb kindlaks teha, kust see vihkamine tuleb ja miks. Kuni me ei suuda mõista seda probleemi ja sellest tulenevaid ohtusid ei saa meie riik olla ainult džihaadi uskuvate, irratsionaalsete ja inimelu mitteaustavate inimeste hirmsate rünnakute ohvriks.

Järeldus on, et moslemite sisenemine Ühendriikidesse tuleks peatada. Toodud lõigus põhjendatakse seda väitega, et küsitluste andmetest sõltumata on kõigile selge, et moslemite vihkamine ameeriklaste vastu ületab mõistuse piire.

Ad populum (ladina keeles „inimestele apelleerimine“) on levinud strateegia poliitikute, turundajate, populistide ja demagoogide seas. Ad populum argumendid väidavad, et mingisugune väide on tõene, sest paljud usuvad, et see on tõene. Üldiselt on sellistel argumentidel kaks põhivormi. Esimeses püütakse mingi väite tõesust toetada sellega, et seda usuvad kõik või paljud.

  • Kõik usuvad, et P on tõene.
  • Järelikult P on tõene.

Teises püütakse väite väärust toetada sellega, et seda usuvad vähesed või ei usu keegi.

  • Mitte keegi ei usu, et P on tõene.
  • Järelikult P on väär.

Sellised argumendid ON vigased, kui populaarsetele uskumustele apelleerimine ei ole järelduse tõesuse seisukohalt asjakohane ning objektiivsete tõendite asemel toetutakse nõrkadele, kuid publiku jaoks retooriliselt mõjuvatele eeldustele.

Ad populum argumendid näivad veenvatena, sest sageli aetakse uskumuse õigustatus segamini selle laialdase levikuga.

Uskumuse laialdane levik ei näita selle tõesust.

Põhjendamise asemel on eesmärgiks ühtekuuluvustundele apelleerimine – grupist väljaarvamine on psühholoogiliselt ebameeldiv ning selle vältimiseks võtavad inimesed sageli omaks väited, mille tõesust ei ole näidatud või lähevad kaasa tegudega, mida nad esialgu ei pooldanud. Trumpi argument on praegusel kujul vigane ad populum argument, sest järeldust moslemite sisenemiskeelu poolt põhjendatakse levinud uskumusega, mille kohaselt moslemid vihkavad ameeriklasi, kuid laialdane uskumus moslemite kohta ei näita veel selle tõesust, mistõttu ei saa see ka põhjendada järeldust, et moslemitele tuleks kehtestada sisenemiskeeld.

Kas see tähendab, et teaduslikule konsensusele apelleerivad argumendid on samuti vigased?

Enamus teadlasi usuvad, et Maa on ümmargune, järelikult on tõene, et Maa on ümmargune. Kui Trumpi argument on vigane, siis miks ei ole see argument vigane? Siin on kaks olulist erinevust. Esiteks, teaduslik konsensus mingi väite suhtes ei väljenda lõplikku tõde, vaid valdkonda uurivate teadlaste parimat praegust arusaamist antud küsimuses. Teiseks, teadusliku konsensuse aluseks on teaduslik meetod, loogika ja tõendid, mitte grupimõtlemine, levinud eelarvamused või uskumused. Teaduslik konsensus mingi väite osas kujuneb ajapikku individuaalsete ekspertide arusaamade koondumise tulemusel. See on tingitud väidet toetavate tõendite kuhjumisest ja väite ümberlükkamise seniste katsete luhtumisest.

Ad populum argumendid EI OLE vigased siis, kui tegemist on väidetega, mille tõesuse väljaselgitamiseks on levinud arvamus asjakohane.

Näiteks „vä“ ei sobi ametlikus eestikeelses tekstis või kõnes kasutamiseks, sest enamus eesti keele kõnelejatest usub, et see ei ole ametlikus kontekstis kasutamiseks sobilik. Kuigi sellised argumendid võivad näidata mingi väite usutavust, ei ole siiski tegemist tõestustega. Argumentatsioonis nihutavad nad parimal juhul tõendamiskohustuse teisele osapoolele, kes peab oma teesi argumentidega kaitsma või sellest loobuma.

Näiteks kui Mariann väidab, et Maa on lapik ja Mihkel argumenteerib vastu, et Maa on ümmargune, sest kõik usuvad, et see on ümmargune, siis sellega Mihkel otseselt veel ei tõesta, et Maa on ümmargune; ta nihutab tõendamiskohustuse Mariannile, kes peab kas veenvalt argumenteerima oma lapikmaa teesi poolt või ratsionaalse vestluskaaslasena sellest loobuma. Artikli alguses tsiteeritud kõnes põhjendab Trump moslemite sissesõidukeeldu küsitlusega, mille kohaselt 25% ameerika moslemitest nõustub, et vägivald ameeriklaste vastu Ühendriikides on õigustatud globaalse džihaadi tõttu. Kas see muudab tema ad populum argumendi veatuks või mitte sõltub küsitluse ja selle läbiviijate usaldusväärsusest.

Mida ad populum argumendiga silmitsi sattudes teha? 

Esmalt, tuleks tuvastada, kas ad populum argument vigane või mitte, selleks tuleks esitada kolm küsimust:

  1. Kas argumendis toodud uskumusi usuvad paljud?
  2. Kas väide käib valdkonna kohta, milles levinud uskumus on asjakohane?
  3. Miks levinud uskumusele apelleeritakse?

Kui argumendi eelduses toodud uskumus ei ole levinud, siis on eeldus väär ja argument vigane, sest väär eeldus ei saa järeldust toetada. Kui eelduses toodud uskumus ei ole asjakohane, siis on argument samuti vigane, sest eeldus ei toeta järeldust. Kaks väidet on teineteise suhtes asjakohased, kui ühe tõesus või väärus toetab teise tõesust või väärust. Näiteks väited „Henril on pimesoolepõletik“ ja „Henri ei ole maratoni jooksmiseks piisavalt terve“ on asjakohased, sest esimese tõesus toetab teise tõesust, kuid väited „See rohi maitseb hästi“ ja „See rohi ravib su allergiaid“ ei ole asjakohased, sest esimese tõesus või väärus ei mõjuta teise tõesust. Kui levinud uskumuse abil püütakse publikut ilma tõenditeta veenda, siis on samuti tegemist vigase argumendiga.

Kui tegemist on vigase argumendiga, siis tuleks vastamisel näidata, et antud juhul uskumuse populaarsus ei näita selle tõesust.

Oliver Laas on Tallinna Ülikooli, Humanitaarteaduste instituudi filosoofia külalislektor. Eesti Kunstiakadeemia, Vabade kunstide teaduskonna, graafika õppetooli dotsent ja nooremteadur. Estonian Business Schooli, turunduse ja kommunikatsiooni õppetooli filosoofia külalislektor. 

Oliver Laas

Oliver Laas

Oliver Laas on Tallinna Ülikooli, Humanitaarteaduste instituudi filosoofia külalislektor. Eesti Kunstiakadeemia, Vabade kunstide teaduskonna, graafika õppetooli dotsent ja nooremteadur. Estonian Business Schooli, turunduse ja kommunikatsiooni õppetooli filosoofia külalislektor.


Loe artikleid (8)