Elada täiel rinnal: portree Jacques Brelist

Foto: Jacques Brel I Creative Commons https://flic.kr/p/Hcbaz1

Külastasin aprillis Hollandit ja Belgiat. Selle sõidu üheks eesmärgiks oli käia prantsuse laulu suurkuju, flaami päritolu mõtleja ja poeedi Jacques Brel’i radadel. Grand Jacques’i laulud oma elujaatavalt inimliku sõnumiga peaksid köitma paljusid ning ehk kutsuma õppima ka prantsuse keelt, et avardada meid ümbritseva maailmaruumi värve. Järgnevad kirjaread on sissejuhatavaks ülevaateks Jacques Breli  kirevast elust ja rikkalikest mõtetest.

Madala maa poeg

Breli sünnilinnaks on Brüssel, kus ta 8. aprillil 1929 ilmavalgust nägi. Oma isa lapsepõlve eelset,  I Maailmasõja koidikuaegset pealinna kujutab laulja nagu ajastu fotot laulus „Bruxelles“. Seal kõnnivad torukübarates härrased ja krinoliinkleitides daamid möödudes Place de Brouckère’i vitriinidest ja Sainte- Cathérine’i kirikust ning Place Sainte- Justine’i laternate juurest. Nende seas võib kohata ka laulja vanaisa ja vanaema, kellest esimene valmistus minema sõtta ja teine ilmale tooma Jacques’i isa.

Lapsepõlves Breli poeetiline geniaalsus veel ei avaldunud. Temast pidi hoopis saama pere papivabriku eestvedaja, kuid noor Jacques veendus varsti, et temast ärimeest ei saa. Temas tekitas hirmu mõte, et ta peab kogu eluks olema seotud selle juhtimise koormaga. Ta tahtis aga elada täiel rinnal.

„Inimene elab oma elu kompenseerides oma lapsepõlve.

16- 17 aastasena on inimene oma unistused ära unistanud.

Ta ei tunne neid siis ära, kuid need on temast läbi käinud“

/Jacques Brel/

Et laulja sünnimaal, Flandrial, on kindel koht tema loomingus siis selle näiteks olgu kaks suurepärasest lugu:

„Le plat pays“ / „Madal maa“, mis toob kuulajani Madalmaade tasase reljeefi ja emotsioonid.

„Les Flamandes“ / „Flaaminaised“

See on satiiriline laul iganenud kommetest ja kolklusest. Flaaminaistele ei meeldi tantsida vanu tantse, kuid ometi teevad nad seda, sest nende esivanemad on nii teinud ja nii nõuavad tavad.

„Flaamid on suurepärased inimesed. Võib olla arvulises enamuses, kuid tegelikult olla vähemuses. Väga raske on olla belglane, see on muutunud peaaegu, et võimatuks. Kui ma oleksin kuningas siis ma laseksin noormeestel esimesed 6 kuud teenida sõjaväes ja seejärel järgmised 6 kuud saadaksin Valoonia poisid elama Flandria poiste peredesse ja vastupidi“

Breli naised

1950.ndal aastal abiellub Brel Thèrèse Michielson’ga ehk Miche’ga, neil sünnib kolm tütart ning nende abielu kestab 28 aastat kuni Jacques’i surmani. Miche armastas meest, kuid oskas ta lahti lasta, sest laulja läks 1953. aastal Pariisi edu ja kuulsust otsima.

Breli loomingus on kümneid laule, mis kannavad naiste nimesid. Kas kõigi nende aluseks on tõsielu seigad? Seda me ei tea, kuid suhteid oli artistil mitmeid. Ta ise on mälestustes erilisele kohale tõstnud just ma abikaasa ja oma viimase kaaslanna Maddly.

Järgnevalt on kuulamiseks mõned näited õrnemale soole pühendatud lauludest:

Lugu „Marike“ viib meid rändama esimese armastuse puhangus Brügge ja Genti linna tornide alla.

Ladina keele tund ning kooliaegne kiindumus keerleb lahti tangolikus laulus „Rosa“

Või järgnev halenaljakas lugu, kus noormees ootab liiliakimp käes neiut, keda ei tulegi kohtumisele. Tema jaoks on „Madeleine“ aga nagu Jõulud või Ameerika avastusretk.

Mees on oma loomuselt nomaad, ta ei ole paikne. Ma arvan, et mees on loodud rännakuteks, et näha, mis toimub teisel pool orgu. Kuid naine peatab mehe. Ma usun, et mees unistab seiklustest, samas kui naisel on vaid üks unistus: hoida meest enda juures. Naine pole pahatahtlik, aga ometi on ta mehele vastandiks. Kuid jääda elama peitu naise armastuse kindlusesse on ühele mehele laiskuse ilminguks“

Prantsusmaa vallutamine

Jacques Brel alustab laulude kirjutamist juba Brüsseli päevil, kuid tõeline edu ja loominguline täiustumine ootavad teda ees Prantsusmaal, Pariisis. 1956. aastal valmib tal armastust hümnina ülistav laul „Quand on n’a que l’amour“ / „Kui on ainult armastus“, mis toob talle ka oodatud kuulsuse.

Brel kirjutas alati uue lauluteksti koos muusikaga. Tal oli noot nagu sõnale mantliks või kuueks. Üheks põhjuseks võis olla see, et ta ei tundnud noote. Ta töötas püsti olles, kuna tahtis olla tööprotsessis täielikult, sealhulgas füüsiliselt. Õige sõna või noodi leidmiseks pingutas ta end nõnda, et pärast valutasid tal lihased nagu peale tugevat füüsilist tööd. Lõplikult valmis laul, aga alles proovides orkestriga.

Sõna ja rütmi virtuoosliku seose näiteks olgu laul „Une valse à mille temps“ / „Tuhande aja valss“

Brel teostas end läbi töö. Ta tegi oma kuulsuse perioodil umbes 300 kontserti aastas. Tema laulupagasis on umbes 400 lugu, millest 200 on jäänud endiselt ringlema ja umbes 50 neist on väga head.

Looja üheks kuulsamaks saavutuseks on laul „Ne me quitte pas“ / „Ära jäta mind“ , ms on ka tänapäeval iga šansooni laulja repertuaaris.

„Ma usun, et inimene teostab siin elus ainult ühte asja: oma unistusi. Ma olen veendunud, et talenti ei eksisteeri. Anne, see on omadus midagi teostada. Teostada oma unistus, see on anne. Ja kõik muu, see on higistamine ja distsipliin“

/Jacques Brel/

Tundliku närviga mees

Jacques Breli tütar France, kes praegu juhatab ka laulja nimelist fondi, on öelnud, et isaga oli võimatu rääkida paar tundi enne kontserti, sest ta oli täiesti närvis ja eemal. Ainuke asi, millega ta end sellel hetkel rahustas, oli viksida oma esinemiskingi. Ometigi lavale tulles muutus kõik ning looja nii tundlik meel avas näiteks laulus hoopiski väikekodanliku ühiskonna silmakirjalikku ja umbsetes reeglites elavat elu. Selle näiteks olgu lugu „Les bourgeois“ /„Kodanlased“

Huvipakkuvaks teemaks olid  tekstimeistrile vananemine ja surm. Oma laulus „Vieillir“/„Vananemine“ on ta öelnud „Surra see pole midagi, see on kaunis toiming. Aga vananeda, oh vananeda… „ Või kuidas ta loos „Les vieux“ / „ Vanad“  täpsel moel portreteerib vanakeste elurütmi.

Vanad ei liigu enam, nende liigutustes on liialt kortse, nende maailm on liiga kitsas/ voodist aknani siis voodist tugitooli ja siis voodist voodi“

Nagu juba eelnevalt kirjutatud, esines Brel oma kuulsuse tipul väga intensiivselt. Samas aina rohkem ja rohkem tundis ta, et tahab kogeda midagi uut, mis tal siiras laseb olla. Ta nägi enda ümber liialt showbusiness’i, mis huvitus ainult rahast. Oktoobris 1966 andis Jacques Brel oma viimase kontserdi Pariisis, kuulsas Olympia kontserdisaalis. Kui eesriie avanes juba kuuendat korda tuli Brel lavale hommikumantlis nagu poksija, et öelda oma lahkumissõnad.

Tõeline vabadus on õigus eksida. Õnnestumine ei ole kunagi vabaduse mõõdupuuks, vaid selleks on just eksimine. Ma riskeerin, kuid eelnevalt kalkuleerin tõsiselt. Vahest ma kukun end katki, kuid see kuulub elu nautimise juurde“

Elada täiel rinnal

Kuigi Brel ei teinud enam edaspidi ühtegi soolokontserti, ei lahkunud ta täielikult lavalt. Nimelt mängis ta Don Quijot’i Mitch Leigh’i muusikalis „Mees La Manchast“ tõlkides ja kohandades ameerika originaaltekstid prantsuse keelde. Edukad etendused toimusid 1968. aastal Belgias ja Prantsusmaal. Lugejal on võimalik kuulata versiooni laulust „La quête“ , mida eesti keeles nime all „Tõotuse laul“ on oma viimases lavarollis esitanud Georg Ots.

Lisaks sai Brelist ka filminäitleja, ta mängis 10 filmis ja oli kahe filmi „Franz“ (1971) ja „Far West“ (1973) režissööriks.

Breli elukreedo: elada täiel rinnal (vivre débout) sai täiendust läbi kahe julgust nõudva hobi. Nimelt 60-ndate aastate teisel poolel omandas laulja reisilennuki juhtimise õigused ning lõpetas edukalt merenavigatsiooni õpingud. Ta hakkas organiseerima oma jahil ümbermaailma reisi, kuid see jäi tal tekkinud tervise probleemide tõttu pooleli. Meremeeste temaatika on kesksel kohal artisti ühes võimsamas loos „Amsterdam“,  milles ta annab värvikalt edasi sadamalinna elupulbitsusi.

Breli soov olla tsivilisatsiooni siginast- saginast eemal leiab teostuse 1975. aastal, mil ta koos Mandy’ga Vaikse ookeani Marquises arhipelaagi Hiva- Oa saarele elamise soetab. Olgu mainitud, et samal saarel on elanud ja maetud prantsuse kunstnik Paul Gaugain. Seal ei naudi kunstnik mitte ainult elu looduses, vaid kirjutab hoogsalt ka uusi laule plaadile, mida tema fännid juba kuuekümnendate aastate lõpust pingasalt ootasid. Plaat „Les Marquises“ ilmub 1977. aastal ja on tänapäevani rekordiline. Seda plaati müüdi ette 1 miljon koopiat ja peale plaadi ametlikku väljaandmist osteti ühe tunni jooksul kohe kolmsada tuhat eksemplari.

Plaadilt kuulamiseks pakun lugu „Voir un ami pleurer“ / „Näha sõpra nutmas“, kus Brel võtab poeetiliselt kokku sõpruse ülevuse meie probleemide rohkes maailmas.

Rumalus on maailma halb haldjas, nõidus. Pole kurje inimesi, vaid on rumalad inimesed. Aga see pole nende süü. Kuid on inimesi, kes kardavad ja see on juba nende enda süü. Tegelikult rumalaus, see on laiskusest. Rumalus väljendub tüübis, kes elab ja ütleb: Mulle piisab sellest, et ma elan. Mul läheb hästi ja sellest mulle piisab. Sellel tüübil on rasvakiht ümber südame ja aju. Vähehaaval see tüüp uinub, sest ta on harjunud elama istudes“

Breli pärand

Laulja sureb 1978. aastal kopsuvähki ning tema hauaküngas ootab külastajaid Hiva- Oa saarel. Loo autor sarnaselt paljude Jacques Breli loomingu tundjatega ei pea teda üksnes suurepäraseks artistiks, laulukirjutajaks, mõtlejaks, sest tema loomingus on midagi veelrohkemat, see oleks nagu ühiskonna puhtuse lakmuspaberiks.

„Minu jaoks on üks saastumise vorm, mis on teistest kõige hullem. Me oleme 20. sajandi lõpus ja inimesed on alati müügiks. Moraali saastumine, see on kõige hullem“

/Jacques Brel/

Jacques Breli jt prantsuse suurkujude loomingut on võimalik kuulata kontserdil„Chanson d’amour“ Türi kultuurimajas 3. juunil kell 21.30. Kontsert on Türi kevadfestivali osaks.

Erkki Otsman

Erkki Otsman õpetab Tallinna Reaalkoolis bioloogiat ja Tallinna Inglise Kolledžis prantsuse keelt. Annab samuti kontserte prantsuse šansoonidest, hispaania copladest, kabareemuusikast. Rohkem infot: www.otsman.com

Artikli kirjutamisel on kasutatud kirjandust:

  • „Jacques Brel – trente ans après“ Télémoustiques hors-série, 2008
  • „Tout Brel“ Robert Laffont, 1986
  • „Jacques Brel: poésies et chansons“, 1988