Raivo Vare: 9 päeva, mis ei vaimustanud maailma. President Trumpi esimese välisvisiidi kokkuvõtteks

Tunnistan, et kiusatus alustada seekordset lugu praeguse USA administratsiooni meie jaoks ühe olulisema ja hetkel ka ühe võimukama positsiooniga intellektuaalist kaitseministri kindral James Mattis’e lemmikfilosoofi tsitaadiga on liiga suur, et sellele vastu panna. Kahjuks inglise keele vahendusel, aga see peaks samas just sobima… Oli ju president Donald Trump’i esimene välisvisiit oluline ning meie poolt vaadatuna seotud eelkõige julgeolekupoliitiliste ootuste ja tähendusega.

A noble man compares and estimates himself by an idea which is higher than himself; and a mean man, by one lower than himself. The one produces aspiration; the other ambition, which is the way in which a vulgaar man aspires.

/Marcus Aurelius/

Niisiis, mida need 9 päeva maailmale näitasid?

Ebatraditsiooniline reisi algus: Lähis-Ida

Täielikult traditsioonide vastaselt alustas USA president esimest välisvisiiti seekord mitte naabritest ega peamistest liitlastest, nagu see sümbolina on alati olnud, vaid hoopis Lähis-Idast. Esimesena väisas ta Saudi-Araabiat, kus kogunesid enam kui 50 araabia ja teiste islamimaade juhid julgeolekualasele tippkohtumisele. Trumpi ja tema pere võeti sõna otseses mõttes kuninglikult vastu, mis talle ilmselgelt ka meeldis. Trump tantsis ära veidra mõõgaga tantsu ja kuulas ilmselge rahuloluga idamaiselt ülevoolavaid ditürambe enda auks. Sellega oli 9-päevasele tema jaoks tüütule ja pikale sõidule antud emotsionaalselt positiivne start.

Samas tuleb tunnistada, et Lähis-Ida on üheks uue administratsiooni prioriteediks ja sellest piirkonnast alustamine tegelikult rõhutab neid prioriteete. Pealgi oli see ka logistiliselt paratamatu, et jõuda kohtuda moslemimaade liidritega veel enne 26. mail alanud moslemite püha Ramadaani. Meenutagem, et eelnevalt oli Trump võõrustanud juba Lähis-Ida oluliste jõukeskuste – Iisraeli, Türgi ja Egiptuse – juhte. Unustada ei tasu sedagi, et selle piirkonna prioriteetsus on ka Trumpi julgeoleku- ja kaitsevaldkonna tippnõustajate ammune meelisteema ning just Iraani fookusega. Lisaks kuulutati ka riigisekretär Rex Tillerson’i suu läbi, et inimõigused ei pruugi välispoliitika praktikas olla määrava tähendusega. Seega oli pinnas ette valmistatud.

Trump tegigi Er-Rijadis kolme asja.

Esiteks, oma elufilosoofiale vastavalt tegi ta kaupa. Vormistati 109,7 miljardi dollari eest saudidele nende sõjalise võimekuse jaoks seni nõrgemalt kaetud valdkondades relvastuse müük. President Barack Obama oli seda just eelkõige inimõiguste teema valguses seni pidurdanud. Lisaks lubati veel erinevatel andmetel kuni 250 miljardi dollari eest relvatehinguid. Pluss paarisaja miljardi eest vormistati ka muid majandusleppeid. Eripärane on seejuures see, et saudid hakkavad märgatavat osa sõjatehnikast mitte valmiskujul ostma, vaid ise ameerika litsentside ja tehnilise toetuse abil valmistama, milleks on neil värskelt loodud ka oma sõjatööstuskorporatsioon.

Teiseks, Trump pidas kõne, mida pisut peljati ja milles käsitles islamimaailmas toimuvat. Tal oli kaks sõnumit: moslemimaad ise peavad kandma pearaskust võitluses „islamistliku ekstremismiga“ (kõnekas, et enne kasutas Trump kogu aeg mõistet „islamiradikaalid/ekstremistid“) ning piirama Trumpi esituses peamise kurja allika – Iraani – ambitsioone piirkonna suurvõimuks tõusul.

Iraanivastasuse väljendamine oli kolmas oluline tegu ja on seejuures nö. „maasikaks“, mis peaks vähemalt araabiamaade liidritele mõjuma piisava ühendava ärritajana. Kusjuures ei loe, et äsjastel presidendivalimistel Iraanis säilitas veenva võiduga oma positsiooni senine president Hassan Rouhani, keda peetakse mõõdukaks ja kes oligi peamine jõud Obama-aegse USA suunatud rahvusvahelise nn. Iraani tuumaleppe taga. Seejuures sooviks USA, et tehtaks selles koostööd ka senise araablaste fundamentaalvaenlase Iisraeliga. Sama kehtib ka Süüria puhul. Vastutasuks lubatakse eelkõige sõjalist abi ja relvastust ning leebemat suhtumist neis maades siseriiklikult toimuvasse.

See tähendab, et suurem osa tööst loodetakse teha piirkondlike mängijate endi kätega…

Er-Rijadist lendas president Trump Iisraeli, mida, muide, pole kunagi tehtud, et mitte öelda, see pole olnud kellelegi poliitiliselt soovitatav. Kõnekas fakt iseenesest. Kuid Trump ju soovib avalikult, et Iisrael teeks Iraani ja islamistliku terrorismi vastases võitluses koostööd araablaste koalitsiooniga ja saudidega, kellega pole diplomaatilisi suhteidki. Lisaks oli Trumpi Iisraeli visiidi fookuses igipõlise juutide-palestiinlaste vaenu lepitamise katse. Meenutagem ka seda, et n-ö. Lähis-Ida projekti veab ju üks presidendi kõige mõjukamaid ja lähemaid nõuandjaid – tema ortodoksset juudi usku väimees Jared Kushner.

Kuna vastuvõtva maa valitsuskoalitsioon on väga habras ja seda peegeldas ka osade kabinetiliikmete soovimatus osaleda külalise vastuvõturivistusel, pidi peaminister käsu korras kohustama kõiki seda tegema. Ka loobus Trump kõnest Knessetis, sest oli karta parlamendisaadikute ägedaid rünnakuid tema ja tema Lähis-Ida uue poliitika suhtes.

Üksjagu heideti kohapeal, Lähis-Ida riigis Iisraelis ka nalja, kui külaline teatas, et ta just saabus Lähis-Idast.

Samas suudeti vahetult enne külalise saabumist hea tahte märgina võtta vastu otsus külmutada lahti pikalt peatatud ehituslubade väljastamine palestiinlastele. Samas kardeti, et Trump kuulutab välja oma valimiseelse lubaduse – USA saatkonna Jeruusalemma kolimise, mida palavalt toetab ka tema uus suursaadik Iisraelis. See aga omab ülisuurt sümboolset väärtust ning eskaleeriks negatiivselt olukorda, kuna süütaks koheselt palestiinlaste, araablaste ja kõigi neid toetavate muude jõudude jõulise protesti. Seda aga Trump ei teinud. Ta kinnitas hoopis kahe riigi omavahelisi traditsioonilisi erisuhteid, lubas igakülgset toetust, soovitas koostööd araablastega Iraani ohjamiseks ja terroristidega võitlemiseks ning toetas rahu sõlmimist palestiinlastega. Viimast kordas ta koos soovitusega loobuda terroristide abistamisest ka kohtumisel Palestiina Autonoomia liidri Mahmud Abbas’iga Petlemmas, kuhu samas aga Iisraeli riigi esindajaid kaasa ei võetud ja kus väidetavasti mingil hetkel Trump kaotas enesevalitsuse ja tõstis häält Palestiina juhi peale tema toetuse pärast Iisraeli-vastasele tegevusele…

Reis jätkub: Vatikan & Brüssel (hellhole)

Külastanud kahe olulise maailmausundi kodumaad lendas president Trump Rooma. Seal kohtus ta Vatikanis kolmanda olulise maailmausu juhi paavst Franciscusega, keda ta valimiskampaania ajal kutsus „häbiväärseks“ (disgraceful) isikuks. Muidu nii naeruhimuline paavst oli seekord tavatult tõsine ja reserveeritud ning kinkis külalisele oma 132-leheküljelise kirja inimtegevusest põhjustatud kliimasoojenemise-vastase võitluse toetuseks. Trump, teadupärast, on selles küsimuses skeptiline, et mitte öelda negatiivselt meelestatud. Etteruttavalt olgu öeldud, et kasu sellest kingist ilmselt polnud, aga sellest allpool. Kuigi töine tulemus sel visiidil tuli nõrgavõitu, oli sel siiski suur sümboolne tähendus nii katoliikliku maailma jaoks kui ka muus. Nimelt pandi tähele, et kui paavsti külastades olid Trumpi pere naised (abikaasa Melania ja tütar Ivanka) üleni mustas ja kaetud peaga, siis Er-Rijadis olid nad hoopis kirevamalt riides ja katmata peaga… Aga sellest võib välja lugeda ka teatud taotluslikkust.

Roomast viis Air Force One president Trumpi Brüsselisse, mida ta kord kutsus „põrguauguks“ (hellhole) ja mida ta seekord hoopis kiitis Belgia kuningale kui väga toredat linna. Brüsselis toimusid kohtumised nii NATO riikide kui Euroopa Liidu juhtidega. Seal juba meedia talle ligi ei pääsenud ning kaugvaatest nopiti peamiselt välja erinevaid kehakeele ja käitumuslikke detaile. Soovimata neil, niigi meedias laineid löönud detailidel peatuda, nagu käesurumise võistlus (valged sõrmenukid) esmakohtumisel Prantsuse värske presidendi Emmanuel Macron’iga (mida too teadlikult omal sõnul pidas põhimõtteliseks jõukatsumiseks) või Montenegro peaministri kõrvalelükkamine positsioonivõitluses ühispildistamisel, märgiks ära olulisemana järgmist.

EL-i suunalt jäi silma, et pärast kohtumist üksinda pressi ette ilmunud Donald Tusk oli sõnastustes suhteliselt ettevaatlik, kuigi oli siiski sunnitud möönma, et Venemaa sanktsioonide suhtes päris ühesele arusaamale nad Trumpiga ei jõudnud. Igal juhul paneb see punase lambikese plinkima meiesugustel väikeriikidel.

NATO uue peakorteri avamise tseremoonialt ja Trumpi poolt NATO riikide juhtidele peetud kõnest aga jäid sõelale sisuliste sõnumitena oodatud soov liikmesriikide panuse suurendamiseks kaitsekulutustes, NATO ümberorienteerimine võitluseks terrorismiga ja selle kui institutsiooni ühinemine ISIS’e-vastase koalitsiooniga. Eks samal ajal Manchesteris toimunu andis sellele üpriski tugeva emotsionaalse tausta juurde. Kuigi eraldi võttes on liikmesriigid seal juba niigi kaasas, siis enamalt jaolt ikkagi suhteliselt tagasihoidliku osalusega.

Kuid meid, ja usun, et enamikku Kesk- ja Ida-Euroopa riike huvitav küsimus jäigi õhku rippuma.

Artikkel 5-le pühendumise kinnitust Trumpi suust ei kuuldud, kuigi oodati. Iseenesest ta ju kiitis NATO-t ja lubas koostööd igati jätkata, aga mida ei tulnud, see oli artikkel 5 mainimine. Kuigi riigisekretär Tillerson hiljem seda tegi, kinnitades USA pühendumust liikmesriikide kaitsele, nagu seda on nii tema kui kaitseminister Mattis, aga ka asepresident Michael Pence ka varem teinud, polnud see siiski see…

Reisi lõpp: G7 tippkohtumine

Lõpetas president Trump oma esimese välisturnee presidendina Itaalias, Sitsiilia võluvas linnakeses Taorminas, kus toimus G-7 tippkohtumine. Seal oli päevakorras mitmeid küsimusi. Kui terrorismiga võitlemise, aga ka sugude võrdsuse, innovatsiooni ja tööoskuste ning Aafrika probleemide teemal tundus olevat suhteline üksmeel, siis palju enam poleemikat oli teistes küsimustes.

Esiteks oli ilmselt vaidlusi rahvusvahelise kaubanduse ja protektsionismi vältimise teemal. Teadupärast on Trumpi programm üpris rahvusvaheliste kaubanduslepete-vastane ning majanduspoliitiliselt tugevalt protektsionistlik. Lisaks oskas Trump reisi ajal öelda, et Saksamaa on „väga halb“ (very bad), sest tal on liiga suur kaubabilansi ülejääk USA-ga ja ta müüb liiga palju oma autosid Ameerikas. Siiski suudeti lõppkommunikeesse, mis seekord oli 32 lehekülje asemel vaid 6-leheküljeline, suruda formuleering kõigi kaubandust piiravate praktikate kõrvaldamisest. Samas sõna „protektsionism“ siiski viimistlusel olevas teemadokumendis ilmselt ei kasutatagi. Olgem ausad, protektsionism tegelikult tugevneb üle maailma ja selles protsessis rakendatud meetmete arvu põhjal Maailma Majandusfoorumi statistikas juhib USA, kusjuures juba Obama ajast peale.

Kuid suurimaks komistuskiviks osutus enim tähelepanu ja ootusi pälvinud küsimus inimtekkelise kliimamuutuste vastu võitlemise abinõudest. Nimelt on kogu oma valimiskampaania ajal, aga ka hiljem presidendiks olles ning ka oma administratsiooni võtmeisikute komplekteerimisel Trump selles küsimuses olnud eitaval seisukohal ning lubanud kutsuda tagasi USA allkirja Pariisi kliimaleppel. Teised liidrid lootsid teda Taorminas ümber veenda, kuid ainus, mida nad saavutasid, oli mokaotsast antud lubadus seda asja veel nädalake või kaks kaaluda. See olevat ka olnud eesistujamaa Itaalia peaministri Paolo Gentiloni sõnul põhjus, miks Trumpi allkirja puudumisel vastavat dokumenti ei tulnud. Samas on teada, et ta olevat oma lähiringis juba öelnud, et ta siiski teeb oma lubaduse teoks.

Tundub, et see protsess, allkirja tagasikutsumine Pariisi kliimaleppelt saab olema selle 9 päeva kõige suurema pikaajalise mõjuga negatiivne tulemus, mis puudutab kogu maailma.

Taorminast põikas Trump enne kojulendu ka Sitsiilias asuvasse sõjaväebaasi, kus ta seal viibivatele Ameerika sõduritele peetud kõnes pidas omalt poolt selle visiidi suurimaks kordaminekuks edasiliikumist julgeoleku ja terrorismiga võitlemise teemadel. Samuti häid majanduslikke lepinguid ja liitlaste rahalise panustamise suurenemist ühisesse kaitsesse.

Kodus ootavad teda juba ees taas võimendunud skandaal tema tiimi Venemaa-sidemetega seoses, mistõttu osa teda saatvast meeskonnast lendas Sitsiiliast varem ära, alanud võitlused riigieelarve ümber, tervishoiureformi lahingud ja juba mainitud kliimaleppe saatuse otsustamine ning palju-palju muud. Uutest meediaskandaalidest rääkimata.

Air Force One õhkutõus POTUS’ga pardal I Foto: https://flic.kr/p/6p2W2s

Niisiis, mis jääb lõpuks sõelale sellest üheksast päevast?

Eks ühelt poolt oli tegu õppereisiga ja ka konkreetse isiku eripäradega arvestamisega. Näiteks nägi administratsiooni meeskond suurt vaeva, et koostada bossile võimalikult lühikesed memod teemadest ja kohtumispartnerite profiilidest, sest väidetavasti president ei taluvat pikemate tekstidega töötamist. Vältimaks kontrollimatuid arenguid tegeleti täiesti pretsedenditul tasemel damage control’iga, tekitades vist esmakordselt protokolli, kus vaba maailma juht ei suhelnudki pressiga ega esinenud traditsioonilistel kohtumiste järgsetel pressikonverentsidel, v.a. Iisraelis ja Roomas. Muuseas ainsana kõigist sel reisil hõlmatud riikide liidritest. Ka sotsiaalmeedias jäädi igatsema traditsioonilisi trumpilikke tviite.

Meedia pööras peamiselt tähelepanu kehakeelele ja välistele momentidele, aga sisu mõttes oli tegu omamoodi kõva sõnaga: eelnevalt olid temaga kodutanumal juba kohtunud uueks maailma jõukeskuseks kujunenud Hiina liider Xi Jinping kui ka Lähis-Ida kontekstis teatud määral Saudi-Araabiaga konkureerivateks jõukeskusteks olevate Türgi president Recep Erdogan ja Egiptuse president Abdel Fattah el-Sisi. Juba varasemalt oldi kohtutud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu’ga. Samuti toimusid kodused esmakohtumised Jaapani peaministri Shinzō Abe’ga, Briti peaministri Theresa May’ga, Saksa kantsleri Angela Merkel’iga ja Canada peaministri Justin Trudeau’ga. Nüüd järgnes veel kolme olulise maailmausundi keskuste külastamine ja kohtumine maailmas mõjuka paavstiga. Seejärel Brüsselis kohtumine NATO riikide ja Euroliidu liidritega, sealhulgas eraldi lõunasöök Emmanuel Macron’iga ning lõpuks Itaalias Sitsiilia minu isiklike puhkusekogemuste põhjal imekaunis Taormina linnas G-7 juhtidega. Tulemas on G-20 tippkohtumine juulis ja lõpuks ka kohtumine Vladimir Putin’iga.

Sellest ajajoonest ja toimunu kirjeldustest võib välja lugeda, et tegelikult kohtuti kõigi olulisemate partneritega ja seejuures käsitleti kõiki olulisemaid välispoliitilisi ja -majanduslikke prioriteete, mida Trump tõstatas juba oma valimiskampaanias.

Juuliks peaks sellest vormuma juba kindlamad positsioonid aruteludeks nii maailma juhtriikide kogu klubiga kui ka konkreetselt Venemaa liidriga. Too viimane on ju Trumpile üks suur peavalu pealekauba ka kodumaises kontekstis. Majandussuhetes tuntakse sellist strateegiat nn. „closinguna“ elik teemade või projektide „lukku löömisena“. Eks see meeldib ärimehe hingega presidendile vägagi.

Lähis-Idas tuleb moslemimaadel endil võidelda koostöös ekstremistide ja terroristidega, Süürias lahenduse leidmisel ning piirata Iraani ambitsioone. Eeldatakse, et piirkonna riigid ise panustavad senisest märgatavalt enam ning anti ka selge signaal muutunud positsioonidest suhtumises piirkonna režiimidesse ja koostöö korraldusse Obama poliitikaga võrreldes. Võib küll väita, et eesmärgiks on samuti otsese USA osaluse vähendamine, kuid mitte obamaliku füüsilise väljatõmbumise teel, mis paraku viis tänase olukorrani, vaid kohalike huviliste endi tegevuse aktiveerimisele panustades. Kas see just „Araabia NATO’ks“ vormub ja kuivõrd muude jõukeskuste huvidega haakub või Iisraeliga koostöö käivitab, pole kindel, aga see on tegelikult muudatus piirkonnaga seotud geostrateegilises mängus igal juhul. Konkreetselt Iisraeli suhtes aga demonstreeris president Trump oma eelkäija külma ja distantseeritud suhtumise asendamist tagasipöördumisega „erisuhete“ juurde, mis kindlasti meeldib ka mõjuvõimsale juudi kogukonnale nii Ameerikas kui mujal maailmas. Samas enamik arvamusi Palestiina igipõlise konfliktikolde lahendamise võimalikkuse suhtes on siiski pigem negatiivsed, sest selle läbimurdelise lahendamise jaoks tegelikult siiski puuduvad vajalikud eeldused.

Brüsseli kohtumiste sarjast jäid sisuliste sõnumitena meietaolistele väikeriikidele mõned olulised teemad. Esiteks, NATO pole enam „obsolete“ elik „iganenud“, nagu president Trump on kuulutanud. Teiseks, NATO pühendab rohkem tähelepanu rahvusvahelisele koalitsioonile võitluseks terrorismiga ja ISIS’ega sealhulgas. NATO kulud tuleb õiglasemalt jaotada. Viimane aga tähendab ju seda tegelikult, et liikmesriikide kaitsevõimekus tõuseb ja koos sellega ka kogu alliansi võimekus, mis pole paha. Kuid mingil põhjusel ei soovi alliansi juhtriigi president mitte kuidagi võtta suhu artikkel 5-t, mis jätab mulje kas mingist agendast Venemaa-suunal, olgu Big Deal’i või muul kaalutlusel, või lihtsalt tema kui iseenda poolt paljukiidetud tehingumeistri soovimatusest oma läbirääkimispositsioone igas suunas liiga vara fikseerida. Samas pole tähelepanu pälvinud asjaolu, et uues, Trumpi poolt esitatud riigieelarve projektis on European Reassurance Incentive’le elik Euroopasse paigutatavate USA jõudude ja vahendite ning muude toetusmeetmete kavale planeeritud eraldada senisest 4 korda suurem summa – 3,4 miljardit dollarit.

G7 kohtumiselt Taorminas jääb pluss-poolele siiski protektsionistliku agenda mittedomineerimine ning negatiivsele poolele viimase võimaluse luhtumine Pariisi kliimaleppe tõeliselt edukaks jõustamiseks. Sest ilma USA’ta on see vähetõenäoline isegi vaatamata sellele, et teise suurreostaja – Hiina – liider on juba andnud teada oma riigi jätkuvast pühendumusest Pariisis seatud kursi jätkamisele.

Euroopal aga on kõige rohkem järelemõtlemist, olgu Venemaa sanktsioonide või kliimapoliitika jätkamise teemadel. Tundub, et selle võttis kõige paremini kokku hetkel tahtmatult Euroopa de facto liidriks saanud Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes viidates USA administratsioonile ja Brexitile, ütles äsja Münchenis valimiseelsel üritusel ja hilisemates selgitustes, et Euroopal tuleb küll jätkata igakülgselt koostööd oma liitlastega, kuid –

Ajad, kui me saime täielikult teineteisele toetuda, on osaliselt möödas. Seda olen ma viimastel päevadel kogenud. Meie, eurooplased, peame oma saatuse tõeliselt oma kätte võtma.

/Angela Merkel/

Ning täpsustas hiljem, et see on hea kui rääkida ausalt ka oma lahkarvamustest USA kui liitlasega. Järelikult neid lahkarvamusi ikka on ja enam ei taha ta seda eitada. Frau Merkeli sõnu tasuks tähele panna, sest aeg-ajalt räägib ettevaatlik ja sõnaosav kantsler päris karmi tõtt. Tuletagem meelde tema repliiki parteikaaslastele pärast Krimmi-järgset kohtumist Putiniga, et “ta on hulluks läinud”. Nüüd me teame, et Vene liider tõstis siis lauale ähvarduse valmisolekust kasutada tuumarelva kui vaja, et Krimmi kahmamist kaitsta.

Niisiis, kui maailma need 9 päeva ei vapustanudki, siis meil siin Euroopas on mõtlemis- ja aruteluainest nad toonud küll ja küll, kas pole?

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.


Loe artikleid (13)