Ain Kaldra: saad kõik, millest loobud

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Seda Tammsaare pärandtõde teame kõik ja tunnustame kui ajatut klassikat. Kas on see ka tänapäeval nii?  Mida peale meie igapäevase leiva toob meile meie töö ja vaev? Mida pakub meile tänane maailmakord, ettevõtlus ja palgatöö? Ja mida pakub meile meie tööga rajatav homne? Kas armastust?

Sissetulekut ja stabiilsust, eneseteostust ja kuuluvustunnet, tunnustust ja vahel aunimetusi nagu vanemkeegi, mingiprojektijuht, kellegijuhataja, millegidirektor või kõigepresident pakub pühendunud töötamine ju küll. Lisaks ka ametialaseid enesetäiendamise ja arenguvõimalusi, et olla üha efektiivsem hammasratas süsteemis. Või vankumatu nurgakivi stabiilse majanduse mudelis. Edukus töökohal toetab omakorda ettevõtlustahet ning saadavad preemiad, palgad ja dividendid panevad meid süsteemi poolt visatud pulka üha innukamalt viskajale/süsteemile tagasi tooma. Saadav suhkrutükk on ju magus.

Jah, stabiilne majandus tähendab ka maksude laekumist ja seeläbi riigi toimimismehhanismide õlitamist. Avaliku sektori ja riigi institutsioonide toimimist, mis tagavad erinevaid hüvesid riigitöötajate palkadest ja pensionitest kuni riigikaitse ehk laiema turvatunde pakkumiseni. Turvatunne omakorda soodustab elutervete kogukondade ja põlvkondade kasvu. Seda kõike ei olegi ju nii vähe. See on see EST – Eldorado, mida osad meist hoida ja osad meist ikka veel leida püüavad.

Kuhu aga selle kõige tulem päeva lõpuks kanaliseerub?

Milleni viib meid see igapäevane pürg, töö ja panustamine?

Kas mitte vaid üha kasvava tarbimiskasvuni ja seda ikka mateeria, mitte teaduse või vaimutemplites? Ja ikka ja jälle kellegi või millegi arvelt? Konkurendi, nõrgema või lihtsalt vähemvõimeka ligimese arvelt. Ütlete, et darwinism ja loomulik loodusseadus? Kui eladagi džungliseaduste järgi, siis võib olla tõesti. Hüva. Kui kontrollimatu tarbimiskasv pundub aga taastumatute ressursside ehk planeedi enda arvelt? Ja see “arve” on sisuliselt juba tühi? Mis –ism siis see on? Kas ikka veel darwinism või pigem … idiotism? Kui jätkusuutlik selline –ismiline mõtte – ja tarbimisviis ikkagi on? Kui tõsta pilk oma sissetallatud rajalt ja hetkeks kõrvale visata pähetuubitud majandusloosungid, siis kas me ei näe siin mitte tupikut?

SKP ja majanduskasvu upitamine fiktiivsete rahatrükkide abil või üha kasvava tarbimise ja taastumatute loodusressursside ränga ekspluateerimise arvelt ei saa ju lõputult toimida. Või saab? America first ja peale meid tulgu või veeuputus – kas see ongi meie tänane tegelikus, elufilosoofia?

Kopp maasse, vihmametsad maha ja betoon peale?

Demokraatia ekspordi egiidi all ressursisõdade eksport vaesematesse ja väiksema sõjalise kaitsevõimega riikidesse, kunstlikud turumanipulatsioonid ja majanduskriisid? Kas see ei ole mitte tegelikuses vaid väheste huvides küündimatult juhitud labane ja globaalne röövkapitalism? Kõigi ja kõige, sealhulgas planeedi arvelt? Vähemalt näib nii. Ja näib, et me kõik toetame seda pimedate võidujooksu kuristiku poole kuniks emake maa meid vähegi veel kanda ja välja kannatada jaksab. Kuniks. Ja siis? Järgmine planeet? NASA sõnul lausa seitse ühe hoobiga? Uus algus, uued ressursid ja uus eufooriline majanduskasv? Ja õnn on juba homme taaskord meie õuel? Võib olla. Aga siin ja praegu? Mis asi see õnn ja armastus on meie jaoks siin ja praegu, täna?

Kas oleme hoidjad või konkistadoorid?

Tänases kapitalistlikus majandusmudelis baseerub meie enesehinnang ja enda defineerimine – kes ma olen, paljuski edukusel. Sellel, kuhu keegi on n-ö jõudnud. Ei-ei, kahjuks mitte vaimsel tasandil või oma südames. Ikka ühiskonnas ja karjääriredelil. See baseerub muuhulgas edukusel oma valdkonnas, sotsiaalses suhtluses ja võrgustikes, aga ka oskusel luua, arendada, teenida – teenida paremal juhul ühiskonda, enamjaolt aga lihtsalt tulu. Õnn, see paistabki võrduvat eduga. Saada, omada, kasvada, areneda, võimaldada, lubada, juhtida. Ja seeläbi olla õnnelik. Olla keegi, olla tunnustatud, olla imetletud, olla parem kellestki. Ja seeläbi olla armastatud. Ja seejärel – olla veelgi õnnelikum. Kellestki…

Edukust toidab väga harva andmispõhine sund, peamiselt ikka omamispõhine vajadus saada rohkem, olla rohkem, teenida rohkem, kontrollida rohkem. Rohkem mida? Raha, tunnustust, mugavusi, hüvesid? Ehk isegi armastust ja õnne? Kaheldav. Ja lühinägelik. Omamise, saamise ja selle eeldusel majanduskasvu kui omaette eesmärgi pühitsemine on tegelikuses just sellesama oksa saagimine, millel kükitab nii kasvav inimmass kui inimkonna kahanev teadlikus selle oksa haprusest.

Üks hiinlane sööb täna seitse korda rohkem liha kui 70ndatel. Hurraa!

Palju üks hiinlane võiks kümne aasta pärast tänasest rohkem tahta, et olla õnnelik? Või ameeriklane? Või eestlane?

Ma ei tea. Usun aga, et see oks kõike seda kasvavat õnne enam välja ei kannata. Ja selle oksa murdumisel ehk loodusressursside lõppemisel ja ökosüsteemi kokkukukkumisel õnnestub vaid mõnel üksikul õnnelikul end kuhugile kalju sisse ehitatud punkrisse peita ja ehk aastaidki veel uhkes üksinduses konserve mekkida. Palju õnne talle! Juhul kui see ikka on õnn.

Kas meie arusaam inimühiskonna olemusest, inimese kui intelligentse liigi vastutusest ja eesmärkidest siin planeedil, päikesesüsteemis on meile üleüldse mõistetavad? Teemegi tööd ja näeme vaeva vaid igapäevase leiva ja kunagi laekuva armastuse lootuses? Kas me oleme siin hoidjad või konkistadoorid?

Või lihtsalt tarbijad? Või polegi see oluline? Lepime Maslow hierarhia ja muude erisusi põhjendavate graafikute/tabelitega ning nõustume olema galaktiline ajutine rändrohutirtsuparv, sigime söömise eesmärgil ja sööme sigimise eesmärgil ja kui siin midagi enam süüa ei ole, jätame selle rüüstatud planeedi ja liigume oma teaduse saavutuste abil uuele? Et tühja sest MAAST. Õuna süda visatakse ju minema, kui viljaliha südame ümbert söödud saab?

Kas meie lootus võiks olla teaduse ja AI (artificial intelligence) areng? Võib olla. Võib olla aga jääb siingi jäme ots väheste Mini Medest illuminaatide/miljärdäride kätte. AI ja tehnoloogia hüppelise arengu tõttu kaovad töökohad kui sulalumi, AI aga võimaldab Mini Me’de juhtimisel kapitalismile ja liberaalsele turumajandusele omaselt jälle kord vähestele paljut ja paljudele vähest. Esimestele näiteks absoluutset kontrolli tehnoloogiate, maa ressursside, riikide ja inimeste endi üle, teistele aga näiteks kontrollkiipe naha alla ja mõnes arenenumas riigis ehk ka kodanikupalka 500€ kuus. Kas see on siis õnn?

Ja siis, mingil ajahetkel võib olla juba mõnekümne aasta pärast, osutuvad kõik inimesed, jah, sealhulgas ka need Mini Me’dest maailmaliidrid, äkitselt nõrgemaks pooleks. Ja tugevam pool – AI – on oma looja nägu. Kui see nägu kajastab loojate ehk meie endi tänast palet, kas on meil siis üleüldse mingit lootust? Lootust jääda meie sarnase, aga miljon korda tugevama ja targema AI partneriks? Kaheldav. Arvestades kui palju “head” oleme me oma senise töö ja vaevaga suutnud teha absoluutselt kõikidele teistele liikidele ja planeedile tervikuna, kaldun arvama, et inimkonna roll ja edasine eksistents seatakse küsimärgi alla. Võib olla peame lähemalt tutvuma mõistetega nagu kastratsioon või lobotoomia. Võib olla aga makstakse meile meie nähtud “vaeva ja töö” palk täies ulatuses välja ja meid endid saadetakse rohkem või vähemviisakal moel “väljateenitud” pensionile.

Ja siis …kas siis laskub rahu maale? Ja lõpuks ka õnn? Armastus? Kui puu langeb, aga keegi seda ei näe ega kuule, kas siis puu kukkumine teeb häält? Vastus on, et mitte. Aga kui õnn lõpuks laskub, aga inimeste aeg on läbi saanud, kas siis … kas siis sellel on enam mingit tähtsust? Vastus on, et ei ole.

Aga me vähemalt ju püüdsime. Nii nagu kamp hullumeelseid “Lendas üle käopesa” etenduses. Me püüdsime. Tegime tööd ja nägime vaeva. Nii nagu õpetas meid Tammsaare ja nii nagu “juhendasid” meid rahvusvahelised suurkorporatsioonid. Me tõesti püüdsime. Leida õnne ja armastust nii hästi või halvasti nagu meie seda oskasime.

Kas me tegime seda nii nagu Tammsaare seda mõtles? Või eksis juba temagi omal ajal? Võib olla ei olnudki meil kõige paremad õpetajad. Võib olla olime me ise keskmikest õpilased. Aga võib olla … võib olla oleme me kõik millestki valesti aru saanud.

Võib olla tuleks tõed tööst ja töö eesmärkidest uuesti üle vaadata?

Võib olla on õnn ja armastus olnud siin kogu aeg, kuid need on meie endi eduõhinates ohvriandidena maagilise SKP ja majanduskasvu altaritele ohverdatud? Kas meil on tõesti kõike ja nii palju vaja? Kas me tõesti ei nõustuks poest leidma kala taaskord vaid neljapäeviti kui see tagaks erinevate kalaliikide säilimise Läänemeres? Küsigem endalt, miks on India vaesemateski klassides nn õnneindeks kõrgem kui meil? Võib olla oleks aeg teadlikult piirata tarbimismaaniaid, isiklikke eduambtsioone ja tööstuslikku “progressi” ja “produktiivsust” taastumatute loodusressursside kasutamisel.

1855. aastal R. Browningu poolt esmakordselt poeesias kasutatud ja Ludwig Mies van der Rohe poolt minimalistliku disaini motona kasutusele lastud LESS IS MORE  paistab täna olevat aktuaalsem kui kunagi varem. Ja palju laiemalt kui vaid disainimaailmas. Kui me vaid suudasime seda kollektiivselt mõista, aktsepteerida ja vastavalt ellu rakendada. Ja kui me vaid suudaksime mõista, et töö saab tõelise õnne ja armastuse tooja olla vaid siis, kui me teeme seda üksteise ja keskkonna hüvanguks. Mitte üksteise ja keskkonna arvelt. Vaid siis on inimkonnal lootust paremale homsele ja ehk kehtib siis taaskord oma tegelikus täiuses ka Tammsaare tõde: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”

Artikli autor Ain Kaldra on pikaaegse reklaamivaldkonna kogemusega, täna eraettevõtja ja vabakutseline.