Kaidi Laur: kui tahad teistsugust tulemust, tee teistsuguseid valikuid

Foto: Ashley Van Haeften, https://flic.kr/p/qJzME6

Teraapiaõpingud ja –praktika on mind paratamatult kokku viinud elulugudega, mis panevad inimlikkuses kahtlema. Veel hullem on sel ajal uskuda, et inimesed on vastutavad elus toimuva ees. Ära sulge seda artiklit veel. Mõtle minuga kaasa. Me ei saa alati kontrollida, mis meiega juhtub, aga me saame kontrollida, kuidas juhtunut tõlgendada ning mil moel sellele reageerime.

Teraapiatoolil istunud inimesed on rääkinud minevikust lugusid, mida sa ei taha uskuda, sest need on kokkuvõtvalt öeldes, kohutavad. Ja samas, need samad inimesed on valinud olla sellest, mis on juhtunud, kõrgemal. Nad on tulnud, et abi, toetust saada. Neis on tahe elada, ilma, et minevik olevikku kummitaks. Olen alati neid inimesi imetlenud ja õppinud, et raske lapsepõlv ei ole põhjus teha teistele või endale liiga ning minevikku korrata. Teine inimene võib olla su õnnetuses süüdi, aga, kuidas ja, kui kaua sa õnnetu oled, vastutad sina. Olgugi, et inimesed suudavad empaatiliselt mõista kellegi valu ja raskust, siis me ei pea aktsepteerima käitumist, mis seda kordab.

Me, kas teadlikult või alateadlikult vastutame oma elu kõikide aspektide eest. Ka siis, kui arvame, et teised on süüdi, vastutame valiku ees nii uskuda. Moliere on öelnud: “It is not only what we do that we are held responsible, but also for what we do not do.” Olenemata, kas valime reageerida või mitte, siis mõlemad on valikud, millel on oma tagajärg. Meeldib see meile või mitte, me alati reageerime, teeme valikuid, st vastutame ka siis, kui arvame, et ei tee seda.

Olen lapsele püüdnud õpetada, et igal teol on erinev tagajärg ja tuleb õppida tegema valikuid, mille tagajärjed on talle meeldivad või vähemalt meeldivamad. Rahulolematuse ühiskond on ühiskond, mis koosneb inimestest, kes ei taha oma valikute eest vastutada. Vahet ei ole, mis positsioonil see inimene asub: omades võimu või olles täideviija rollis. Vastavalt sellele süüdistame, kas rahvast või valitsust. Kodus on süüdi kaaslane, tööl ülemus või kolleegid või alamad. Elus, tervises vanemad, sugulased, lapsed, riik või keskkond.

Kogu aeg on keegi kuskil süüdi.

Aga mitte me ise.

Süüdistamine on nagu narkootikum. Saame sellest egoistliku kaifi. Kedagi teist süüdistades, räägime maailmale tegelikult, kui moraalsed, head ja erilised me ise oleme. Keegi ei taha ju tunnistada, et kuskil on viga tehtud või vale tegevus valitud. Siinkohal siiski mainiksin, et ma ei usu õigetesse ja valedesse valikutesse, vaid erinevatesse tagajärgedesse, mis võiksid meid õpetada valima järgmine kord teistmoodi. Kui satume iga kord suhtes petja otsa, siis pole süüdi teine inimene, vaid üle tuleks vaadata, mis on uskumustesüsteemis see, mis paneb taolisi kaaslasi valima. Seejärel teadlikult hindama, kas järjekordne on üks paljudest eelmisest või uuest potentsiaalist. Paolo Coelho on öelnud, et viga, mida korratakse rohkem kui kord, on juba valik. Nii on. Iga asi su elus on peegeldus mõnest valikust. Kui tahad teistsugust tulemust, tee teistsuguseid valikuid.

Süü ja vastutus ei pruugi alati olla võrdusmärgiga. Ja siin see dissonants tekibki. Arvame, et vastutus võrdub süüga. Aga see ei pruugi olla sedasi. Sa pole süüdi, et sündisid düsfunktsionaalsesse perre, aga see, kas sa teed oma minevikust tugevuse või nõrkuse, selle eest sa vastutad küll. Vastutad selle eest, kas sinust saab täiskasvanu, kes püüab elada parimal viisil või kriminaal. Kõige teravam ja kohtutavam näide selles teemas on lapse surm. Kas selle kogemuse eest vastutavad ka vanemad? Lapse surmas võib olla süüdi keegi teine või haigus, aga kuidas ja, kui kaua see sind mõjutab, selle eest vastutad kahjuks ainult sina.

Tagajärg on nagu nähtamatu täiskasvanu, kes peaks meid suunama tegema teisi valikuid, mitte otsima vabandusi. Laps õpib käima sadu, kui mitte tuhendaid kordi kukkudes. Kohutav oleks, kui ta seetõttu jätaks käimise pooleli!

Vastutus on tõde, mis viib sind sangpommina põhja. Me kardame tavaliselt põhjasid, eriti neid, mis on tundmatud. Aga just põhjast saad sa end pinnale tõugata. Usu mind, pinnal olev õhk annab aimu, mis elu päriselt on. Kuskil vahepeal, sogases vees sumpides, me ei teagi, kui selge võib olla õhk, mida eluks vajame. Kardame teha vigu, kuigi peaksime kartma, et me neist ei õpi.

Elu üks suurimaid väljakutseid on elada rõõmsat ja rahuolevat elu. Vanasõnad on üsna nutikad teenäitajad. Parem kiire lõpp, kui lõputu õudus. Vastutus annab võimaluse olla tõega vastamisi. Tõde omakorda lõpetab kiirelt igasuguse jama ja süüdistamise ning lõputu vabanduste otsimise, et rahulolematuse asemele rahulolu tuua. Paradoks seisneb selles, et tõde teeb sind vabaks. See tähendab, vastutus teeb sind vabaks. Kui sa ei taha vastutada, siis sa ei ole ka vaba.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudioCity Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. 

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada.


Loe artikleid (22)