Algis Liblik: elada, et töötada või töötada, et elada?

On uue nädala alguse hommik. Sul oli kindlasti tore nädalavahetus ning usun, et mõtled sellele veel nii täna kui hommegi. Nädalavahetusel jõudis Eestisse ju kauaoodatud kevad… või on see juba suvi?

Täna aga on argipäev, Sa ärkasid äratuskella helina peale, lohistasid end voodist välja dušši alla, istusid ummikus ning nüüd oled selles salapärases töökohas, kus veedad oma järgmised 8 tundi. Istud oma laua taga, saadad e-kirju kolleegidele, kes on Sinust 3 meetri kaugusel ja käid 4 korda päevas kohvi toomas, et „selga sirutada“. Lisaks jääb selle aja sisse mitu koosolekut, kus miskit tähtsat ei otsustata, aga saad korraliku to-do nimekirja, mille sel nädalal ära tegema peab.

Pikkade tundide järel suundud taas ummikusse, jõuad koju, kus Sind tervitab elukaaslane või abikaasa. Õhtusöögi ajal (kui on jaksu sellega mässata) külvate teineteist üle sellega, mis päeva jooksul töö juures juhtus (fookusega sellel, mis halvasti oli). Õhtul paned ajud kapi peale ja lülitad end televiisori lainele või vaatad Facebooki ja Instagrami vahendusel, kui ilus ja kadestamisväärne elu on Su sõpradel.

Ja siis, neil hetkil, kui tunned, et Sind valdab rahulolematus, ütleb hääl su peas: “Mille üle Sa kurdad? Ole õnnelik ja tänulik, et Sul on töökoht, mis leiva lauale toob.”  Jess! Oled ju! Nii-nii õnnelik!

Kui seda endale piisavalt palju korrutada, siis hakkamegi seda lõpuks uskuma. Ma tean ju seda. Eeltoodud sündmustejada oli ka minu enda reaalsus pikki aastaid. Olen alati teinud tööd, mis mulle meeldib. Aga hoolimata sellest oli alati hinges küsimus – kuidas saaks nii, et ei peaks elama nädalavahetuste või puhkuste nimel? Või tahad Sa mulle väita, et Sulle meeldib Su töö rohkem kui pere? Istuda koosolekul selle asemel, et vaadata rannas, kuidas laps mägironimise seinal oma hirme ületab ja uusi asju õpib?

Miks kõigest sellest kirjutan? Käisin ilusate suviste ilmadega kahel päeval järjest perega rannas jalutamas ja aega veetmas, no täiega mõnus! Merekohinat kuulates ja perega kvaliteetaega veetes tabasin end taas juurdlemas sama küsimuse üle, mis kummitas mind ka jaanuarikuisel puhkusreisil: „Miks on nii, et inimesed rabavad viis päeva nädalas selle nimel, et saaks kaks päeva puhata, nautida ja mängida? Kas see ongi elu mõte?“

Kas tead, mida soovid ja teed tegevusi, mis on selle ideaaliga kooskõlas? Kui pole, siis oleks ehk aeg küsida – millal Sa midagi muudad?

Oled Sa selle peale mõelnud? Kindlasti oled. Aga siis tuleb jälle see hääl Su peas ja ütleb: „Ole nüüd, Sul on ju okei töökoht, pole mõtet kurta…“ Ja nii järgmised 20, 30, 40 aastat. Ja siis pensionile minnes mõtled: tegin kõik, et…

…lõpetada keskkool;
…pääseda ülikooli;
…lõpetada ülikool;
…leida töökoht;
…luua perekond;
…kõvasti töötada;
…luua elamisväärne pensionipõlv jne

Aga siis vana ja haigena avastad, et… UNUSTASID ELADA. Loodan, et Sinuga nii ei lähe.

Algis Liblik

Algis Liblik

Algis Liblik on endine TV3 müügidirektor. Pärast meediavaldkonnast lahkumist 2015. aastal töötas ta tudengitele majutust pakkuva kinnisvaraettevõtte 1Home Baltikumi tegevjuhina. Hetkel on ta FranklinCovey Eesti konsultant ning samal ajal peab ta motivatsiooniteemalist blogi makeit.ee. Algis kirjutab Edasile isikliku arengu põhitõdede, motivatsiooni, eesmärkide seadmise ja juhtimise teemadel.

Algis Liblik

Algis Liblik

Algis Liblik on endine TV3 müügidirektor. Pärast meediavaldkonnast lahkumist 2015. aastal töötas ta tudengitele majutust pakkuva kinnisvaraettevõtte 1Home Baltikumi tegevjuhina. Hetkel on ta FranklinCovey Eesti konsultant ning samal ajal peab ta motivatsiooniteemalist blogi makeit.ee. Algis kirjutab Edasile isikliku arengu põhitõdede, motivatsiooni, eesmärkide seadmise ja juhtimise teemadel. Loe artikleid (16)