Egoism või terve isekus?

Kõigepealt ei ole egoism vale. See on sümptom, haigusekolle on puuduse tunne. Kui tegeleda puuduse ja ebausalduse tunde asendamisega külluse ja usalduse tundega, siis kaob ka sümptom ehk egoism. Üks viis, kuidas külluse tunnet suurendada on õppida tervet isekust ja usaldust. Loodetavasti aitab artikkel mõista vahet egoismi ja isekuse vahel ning õppida olema isekam.

Egoism & terve isekus on erinevad asjad

Kui me vaatleme väga egoistlikku inimest (me kõik oleme ühes või teises kohas egoistlikud, sest meil kõigil on mõnes elu aspektis alles puuduse ja usaldamatuse tunne), siis see inimene kannatab suure puuduse ja jõuetuse tunde all. Valu, usaldamatus enda, teiste inimeste ja elu vastu. Selle inimese jaoks on ainus mõistetav ellujäämise viis egoism, mis väljendub teiste arvelt enda vajaduste täitmises, negatiivses maailmavaates, usaldamatuses ning tugevas enesekaitses, vajaduses olla kiidetud, enda paremana tundmises, hirmus häbi ja süütunde ees jne. Egoism on väga valus kogemus ning meie negatiivne hinnang sellele ei aita probleemi lahendamisele kaasa.

Tugevalt egoistlik inimene on kõige vähem tervelt isekas, kuigi oleme harjunud kasutama sõna isekas egoismi sünonüümina.

Terve isekus on tegelikult seotud sellega, et inimene mõistab enda väärtust.

Ta teab, et ta on sama väärtuslik ja oluline kui teised ning tema vajadused on sama vajalikud, kui kõikide teiste omad. Tervelt isekas inimene ei pea muutma midagi enda ümber, et tunda rahulolu. Ta käitub enda sisetunde põhjal ning on igas olukorras ühenduses enda vajadustega. Ta teeb, mida ta soovib teha ning ei tunne sellepärast süüd. Ta täidab oma vajadused ise ja palub enda vajaduste täitmist vaid neilt, kes ise soovivad tema vajadusi täita. Ta usaldab, et ta on väärt kõike, mida ta soovib ning on võimeline seda saama.

Usun, et enamik meist ei ole pidevalt selles seisundis, sest enamik meist on õppinud uskuma, et on olemas puudus ning me ei saa usaldada täielikult ennast ja teisi. Ja see on täiesti normaalne. Isekuse õppimine on praktika ning enda viimine uuele lainepikkusele võtab aega.

Kuidas õppida tervet isekust?

Kui me mõtleme suhete peale, suhetele partneriga, vanematega, lastega, kolleegidega, teenindajatega, klientidega, bussijuhiga, siis me soovime, et need suhted oleksid siirad. Me soovime, et need inimesed veedaksid meiega aega, sest nad soovivad meiega aega veeta, et need inimesed teeksid meile teeneid, sest nad soovivad meile teeneid teha, et nad tuleksid meie sünnipäevale, sest nad soovivad tulla meie sünnipäevale, et nad oleksid meie jaoks olemas, sest nad soovivad olla meie jaoks olemas jne.

Me soovime, et inimesed hooliksid meist siiralt.

Kuidas siis saavutada seda? Noh, kuna ainus inimene, kelle muutmise osas meil on võimalik sõna sekka öelda oleme meie, siis aitab ainult enese muutmine. Mida tuleks siis ette võtta?

Tuleb teha vaid seda, mida soovid teha.

Ära mine kellegi sünnipäevale, kuigi Sa ei soovi seda, aga –  see on ju viisakas. Sa lähed sinna vastava energiaga – Sa oled juba pahane olukorra peale, Sa suhtud asjasse ülejala, Sa ootad, kuni saaksid sealt lahkuda, Sa üritad teha head nägu, aga tegelikult oled tüdinud. Sa ei tee sellega teisele inimesele headmeelt. Sa näitad sellega hoopis välja hoolimatust nii enda tunnete, kui ka teise inimese suhtes. Teine inimene ei tunne end “tahetuna”, kui Sina teda ei taha, aga teed nägu, et tahad. Me oleme palju vastuvõtlikumad energiale, kui välistele nätajatele. Kui Sa naeratad ja teed siira huvi olemasolu nägu, siis see ei toimi. Sünnipäevaline püüab kinni Sinu tunde ja Sinu välise oleku, mis tekitab temas tegelikult vaid segadust, mida ta ei oska endale päris selgeks teha.

Ja, kui teine jonnib, et tule ikka, siis vasta talle, et Sa ei tule, kuna Sa hoolid endast ja temast.

Kui me õpime hoolima enda heaolust, siis me teeme teistele väga suure teene. Me saame inimestega kokku just siis, kui me seda soovime ning nad tunnevad seda. Nad teavad, et on tahetud ja armastatud. Me teeme kellelegi teeneid just siis, kui me soovime neid teha ning nad tunnevad seda. Nad teavad, et neile teenete tegemine teiste poolt on meeldiv. Jne. Just nõnda õpime me hoolima teistest hoolides endast.

Sest, kui Sa mõtled enda peale, siis mis oleks meeldivam? Kas see, kui keegi teeb Sulle midagi, mida ta soovib teha või kui ta teeb seda “kohustusest”? Kui oled kunagi tundnud, kui ebameeldiv on, kui keegi näiteks veedab Sinuga aega, kuigi ta ei soovi seda, siis mõistad kui hooliv teistest on mitte teha neile seda. See, kui me endale vastu minnes teistele vastu tuleme ei ole meeldiv ei meile endile ega teisele.

Parim, mis me saame teistele teha, on hoolida enda heaolust!

Mina olen pidanud väga pika tee isekuse õppetunni osas maha käima, sest terve isekus oli minu jaoks täielik müstika. Õppisin üsna väikese tirtsuna ära, et isekas inimene on halb inimene. Isekas inimene ei hooli teistest ega armasta kedagi. Pole siis ime, et kui hakkasin isekust praktiseerima, siis sain väga palju vastuseisu väljast. Siiani saan, kuid olen nüüdseks õppinud tegema vahet enda vajadustel ja teiste inimeste nõudmistel, millel pole midagi pistmist minuga vaid nende enda puuduse tundega. Võtan vastuseisu vastu ning õpin sellega leppima, seda armastama ja laskma sellest lahti.

Soovitan ka oma lähedastele anda teada, et nüüd hakkad Sa praktiseerima isekust ning kui tegemist on inimestega, kes Sinust hoolivad, siis nad peaksid olema Sinu valiku üle õnnelikud, mitte muretsema, mis neil Sinult saamata jääb. Muidu võivad inimesed Sinu ümber muutuda suureks küsimärgiks, kui nad näevad, et Sa hakkad ühel hetkel käituma ristivastupidiselt sellele, millega nad harjunud on.

Isekuse praktiseerimine pole mingi imeloom

See on käitumine enda sisetunde põhjal. Alguses võib see tee olla pisut konarlik ning ei saa võib-olla päris täpselt aru, on see siis nüüd sisetunne või niisama vastumeelsus midagi uut vastu võtta. Aga siis tulebki lihtsalt proovida ja katsetada. Iga läbikukkumine on meie parim õpetaja, läbikukkumisi tuleb osata võtta vastu, leppida nendega, armastada neid ning lasta need vabaks, jättes endasse vaid uue taseme, mille saavutame peale probleemi lahendamise.

Sisetunde järgimine on miski, mida me saame harjutada tõeliselt pühendudes oma praktikale. Kui keegi kutsub meid peole, siis me peame kuulama ennast – kas me soovime sinna tõesti minna. Kas meie sees on tunne “Jah, just, äge, tahan minna!” Kui keegi palub meilt mõnda teenet, siis kas me TÕESTI soovime seda teha või teeksime seda mingil muul põhjusel. Kui me väga tahame võtta viimase küpsise taldriku pealt, siis kas julgeme ilma süütundeta seda teha. Jne.
Küsi endalt igas olukorras elus “Kas ma tõesti soovin seda?” Kui jah, siis võta see vastu. Kui mitte, siis leia endas julgus, mitte võtta seda vastu.

Siinjuures tuleb mainida, et teistega arvestamine ei tähenda enda vajaduste arvelt kellegi teise vajaduste täitmist. Teistega arvestamine tähendab luba neil olla just sellised nagu nad on ning luba neil teha midaiganes nad teha soovivad just sellisel moel nagu nad tahavad. Arvestamine pole kuidagi seotud ka sellega, et teised inimesed meie vajadusi täidavad. Meiega arvestav inimene on see, kes lubab meil olla see, kes me oleme sellisena nagu me oleme ning teha seda, mida me soovime teha just siis, kui me soovime seda teha.

Sellest tulenevalt – kui keegi palub meilt teenet, mida me teha ei soovi, siis temapoolne “miks Sa minuga ei arvesta” pole õigustatud. Hoopis tema võiks selles olukorras osata arvestada Sinu sooviga mitte teha seda, mida sa teha ei soovi.

Artikli autor Anna Sophia on teadliku suhtlemise ja eluviisi edendaja, suhte ja isikliku arengu nõustaja, piiravate uskumuste, mõtte-ja käitumismustrite dekonstrueerija.